Mõeldes prof. Reinhart Koselleckile (1923-2006)

Lugu sinilinnust

Kunagi rääkis üks mu õpetaja mõistuloo sinilinnust. Ta ütles, et kõigile inimestele (ja ka riikidele) on saatus andnud võimaluse kohata oma sinilindu. Kuid kahjuks ei tunne mitte kõik seda linnukest olulisel hetkel ära. Kui inimene ei oska tähtsal momendil teha õigeid valikuid, siis võib ta ehk suure pingutusega jõuda küll oma sinilinnu kannule, kuid seda tabada tal ei õnnestu. Paljud on seda ise kogenud, kui nad aastaid hiljem kahetsevad oma elukaaslase valikut ja tuletavad kibedusega meelde hetke, mil neil oli võimalus siduda oma oma elu tõelise armastatuga, kuid sellekohane otsus jäi õigel ajal langetamata.

Mulle näib, et sinilinnu loo saab mingil määral üle kanda üksikisikult ka ühiskonnale või riigile. Meil kõigil on kohustus aidata kaasa otsuste langetamisele, mis võivad olla eksistentsiaalsed mitte ainult meile, vaid ka meie riigile. Tugev on riik, mille kodanikud saavad kaasa rääkida oma riigi saatuse osas ja kanda siis ka kaasvastutust.

Kuulakem, mida suurtel humanistidel on öelda

2003. a. külastas Eestit saksa ajaloolane Reinhart Koselleck, pidades loenguid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Eesti ajaloolased ja filosoofid olid vaimustuses – see oli mees, kellelt oli palju õppida. Paraku ei haaranud sellest võimulusest kinni meie võimuesindajad, kes oleksid võinud saada prof. Koselleckilt tipptasemel nõuandeid paljudele Eesti 20. sajandi traagilise ajalooga seotud küsimustele. Ometi polnuks paremat ja autoriteetsemat nõuandjat võimalik leida.

Meile oli külla tulnud inimene, kes tahtis oma teadmistega aidata kaasa Eesti arengule. Prof. Koselleckit peeti juba ta eluajal üheks 20. saj. lõpu maailma mõjukamaks ajaloolaseks, ta on ka üks kaasaegse sotsiaalajaloo rajajaid. Prof. Koselleck oli kõrgelt tunnustatud Inglismaal, Prantsusmaal jm. Tal oli ka väga isiklik suhe 20. sajandi ja II maailmasõjaga. Sõdurina oli ta viibinud Idarindel ja sõjavangina Siberis, kus surm oli talle väga lähedal.

Eestis jäädvustas teadlane oma tulevase uurimuse jaoks fotosid II maailmasõja ohvrite mälestusmärkidest ja sõdurite haudadest. Oma elu viimastel aastatel tegeles ta poliitilise ikonograafiaga, eriti huvitas teda kui II maailmasõjas osalenud sõjameeste matmise kombestiku kujunemine Euroopas. Ta jäi elu lõpuni väga aktiivseks mõtlejaks, kes pidas tähtsaks ajaloolaste professionaalsust ning toonitas, et nii meie isiklik kui kollektiivne ajaloomälu on allutatud oleviku oludele ja seega pidevas muutumises.

Minevik ei muutu kunagi ise ajalooks, selle kallal on ametis mitmed inimesed, ennekõike pedagoogid, PR-spetsialistid, poliitikud, poeedid, preestrid ja publitsistid. Suure mõtlejana vaidles ta näiteks vastu teisele maailmakuulsale saksa filosoofile-sotsioloogile Jürgen Habermasile (snd. 1929), kes kaldus vahel diferentseerima II maailmasõja ohvreid enam- ja vähemkannatanuteks. Koselleck hoiatas, et ohvrid ja/või nende esindajad, ei läheks kaasa ahvatlusega esile tõsta enda hulgast enam kaastunnet vajajaid. Võib isegi öelda, et ta oli meie kannatanute advokaadiks, kuigi ta konkreetselt meid ei maini.

Kolmanda põlvkonna probleemid

II maailmasõja probleemid ei taandu täna mitte ainult ohvrite ja süüdlaste tasandile, vaid on kujunemas nn kolmanda põlvkonna mureks. Ajal, mil üha vähemaks jääb neid, kes olid ise nendesse traagilistesse sündmustesse kaasatud, on viimased oma jälje jätnud ka teise ja kolmanda põlvkonna esindajatele. Saksa psühhiaatrid väidavad, et taoline traumaatiline valu püsib isegi hea ravi korral vähemalt kolm põlvkonda perekonnas, enne kui see hakkab järele andma ja ei kandu enam edasi järglastele.

Tänases Eestis pole aga suudetudki ühiskonna tervendamisega tõsiselt tegelda ja loodetakse, et ehk aeg ise ravib kõik haavad. Paraku pole see nii. Ei piisa sellest, kui me räägime küüditamisvagunitest ja sõidust Siberisse; tervenemiseks oleks vaja avada oskuslikult ohvrite südametesse kapseldunud alandus, sest muidu pole paranemist loota. Paljude inimeste hinges ona ka okupatsioonirezhiimi kuritegudega seotud hirm. Või ka hirm enda sooritatud tegude pärast, mida peidetakse sügaval hingelaekas teadmises, et ühel päeval tuleb ehk nendest aru anda. Sellistele saavad andeks anda vaid nende ohvrid. On tõsiasi, et paljud tavakodanikud kaasati kunagistesse hävitusmasinatesse teiste omasuguste hävitamiseks. Rezhiimid mängisid inimestega kuratlikke mänge. Vähesed meist oleksid nõus vabatahtlikult loobuma elust. Inimene kasutab tavaliselt iga võimalust oma elu päästmiseks. See asjaolu annab kuritegelikele rezhiimidele suure manipuleerimisvõimaluse. Dachau natsilaagris valiti vangide hulgast välja nn surmasüsti tegijaid, keda saadeti tapma teiste laagrite vange. Pärast sõda lasti nad maha kui kurjategijad, ehkki teati, et nad ei tegutsenud vabal valikul.

Kurjuse anatoomia selgeks

23. augustil 2009 möödub 70 aastat Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamisest. Sellele järgnesid Eestis operatsioonid, mida juhtisid Moskva kõrged võimukandjad või kohapealsed volinikud, kellele olid antud väga konkreetsed plaanid kohaliku võimu purustamiseks, majanduse destabiliseerimiseks või elanikkonna küüditamiseks. Ohvrid nägid kodu ukse taga püssimehi, kelle hulgas oli ka oma küla inimesi või isegi naabreid. Selle skeemi eesmärk oligi toimepandavasse kuritöösse kaasata kohalikke. Viimaste võimaliku vastuhaku vältimiseks tuli võimudel läbiviidavates operatsioonides rakendada ka teisi „spetsialiste”, võõraid püssimehi, kes juba varem olid erinevate meetoditega haaratud kaastööle rezhiimiga. Ajaloost võime leida eestlaste küüditamise näiteid juba 1572. aastast, kui Moskva suurvürsti Ivan IV väed viisid vägivaldselt osa Tartu elanikkonnast Venemaale. 1705. a. küüditasid Peeter I väed kogu Tartu elanikkonna Venemaale. Aprillis 1920 küüditati 45.000 Volga ja Tereki kasakat Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkondadesse. Neid „kogemusi” kasutati edukalt 1941. ja 1949. a. küüditamistel Eestis.

Represseeritute määratlemisel tuleb lähtuda Haagi konventsioonist (1907) ja kuulsast Martensi klauslist. Kui rääkida Eestit okupeerinud rezhiimidest, siis nende eesmärk oli mitmekihiline: põhieesmärk oli tekitada hirmu ja alandust represseeritutes ja nende lähedastes. Aga küllap tundsid hirmu ka need represseerijad, kes kartsid küüditatute tagasitulekut ja oma tegude ilmsikstulekut. Siinkohal pole mitte tegemist kaitsekõnega repressioonide täideviijatele, kuid on püütud avada kuritegeliku süsteemi üht vähetuntud tahku, mille alla eestlased sattusid pärast seda, kui suurvõimud olid meie saatuse üle otsutanud 1939. aastal.

Ajalool on olemas kindlasti ka tulevikudimensioon. Meie keskel on inimesi, kes tahaksid (väga erinevatel põhjustel), et kõik, mis juhtus 20. sajandil, kaoks võimalikult kiiresti meie mälust. Paraku on see lootus üks suur enesepete. Miks inimesed tegelikult tahavad teada ajalugu? Üheks suureks põhjuseks on siin hirm või õigemini soov vabaneda hirmust tuleviku ees.

Me kõik tahaksime oma lastelastele pärandada n-ö puhta ühiskonna, kus minevikust õppinud riik annab oma kodanikele kindla teadmise, et ka kõige kriitilisematel hetkedel ei anta alla ilma kõike võimalikku tegemata oma rahva kaitseks.

Märkmed: