Vabariigi aastapäeva ajal liiguvad me mõtted rohkem kui tavaliselt Eesti ja eestlusega seotud radadel. Arutame, kuidas hoida ja säilitada eestlust; muretseme oma identiteedi ja keele pärast; jälgime eriti tähelepanelikult kodumaa poliitilisi arenguid; otsime aatelisust. Oleme nördinud, kui me seda loodetud kujul ja koguses ei leia. Milles õieti väljendub rahvuslus? Kindlasti mitte ülipõhjalikes programmides ja õõnsalt kõlavates loosungites või deklaratsioonides. Mõnikord näib, et rahvuslikud käibetõed ja -fraasid ongi juba rohkest kasutamisest lahjenenud ega ärata enam isamaalisi tundeid. Entsüklopeedia defineerib rahvuslust samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunde ilminguna, mis taotleb antud rahvuse säilitamist ja põlistamist. Rahvusluse põhielemendid on päritolu, keel ja kultuur. Need kolm moodustavad ühiskondliku jõu, mis üldise mõttemalli kohaselt saab säiluda vaid teatud isoleerituses ja endassesuletuses. On ütlematagi selge, et eestlust (oma rahvuslust) on märksa lihtsam säilitada kodumaal kui võõrsil. Isamaa pakub selleks ju kõige soodsamat pinda. See kehtib kindlasti veel käesoleva ajahetke kohta. Aga asjad on muutunud või muutumas tänases globaalses külas. Tõeline, perspektiivitundega rahvuslane peaks juba praegu valmistuma rahvaste rändamiseks, mis võib aset leida Eesti liitumisel euroatlantiliste ühendustega. Me teame ka, et rahvuslikkust eitav ja põrmustav kosmopolitism teeb oma vääramatut võidukäiku. Nii olemegi mures, kas eesti keelt Maarjamaal ikka kõneldakse veel mõnesaja aasta pärast ja kas meie järeltulijad kaugel tulevikus on üldse eestlased või on nende rahvuslik pale tundmatuseni muutunud — päris kaameks ja kahvatuks pleekinud. Võibolla tunduvad neile meie kõrged rahvusluse ideaalid anakronismidena. Väliseesti kirjanik Helga Nõu on kunagi öelnud: „Kui keegi end maailmakodanikuks peab, jätab ta mulje, et on avara silmavaatega, liberaalne ja salliv, samal ajal kui „rahvuslane” tundub kitsarinnalise ja väiklasena.” Rahvuslus, eriti „marurahvuslus” pole tänapäeval enam moes. Ja muidugi pole seda võimalik kiivalt kaitsta olukorras, kus nõutud spetsialist viibib hommikul Londonis, õhtul Pariisis ja — väikese kõrvalpõike järel Tallinna — järgmisel päeval juba Prahas. Tal pole enam vaja muretseda riigipiiride ületamise ega viisade pärast. Kas sellist eestlast huvitab veel suhtlemine suguvendade ja koolikaaslastega Kapa-Kohilast? Elu näitab, et huvitab, sest koolivennad Kapa-Kohilas istuvad samuti arvutite taga ja suhtlevad interneti kaudu nii temaga kui rahvuskaaslastega Ameerikas, Saksamaal ja isegi Jaapanis. Just internet (kirutagu seda nii palju kui tahes), aitab paremini suhelda ka väiksematel rahvusgruppidel ja neid tugevamaks muuta. Kaasaegne rahvuslus pole enam sugugi suletud süsteem, mis eeldaks, et kõik eestlased peaksid arvutinuppe klõbistama üksnes Tallinnas. Ta vajab toitu vastastikuse suhtlemise näol, vastasel korral võib ta hääbuda. Kui rahvuslus soovib püsida, peab ta arenema. Olen huviga lugenud viimastel aastatel ilmunud artikleid rahvusluse kohta. Mõned ennustavad sellele kosmopoliitilises maailmas kiiret ja paratamatut kadu. Paiguti näibki, et rahvusluse kritiseerimisega on kaasajal võimalik plusspunkte rohkem koguda kui selle toetamisega. Loetu põhjal jääb mulje, nagu oleks Eesti omandamas mingi keskmise Euroopa riigi mainet, kus tõelised tunded ja aated tõrjutakse kõrvale. Kuid eestlus püsib kõigele vaatamata — ka kosmopoliitilise maailma globaalses külas! Eesti esimene rahvusteoreetik Jakob Hurt seostas 19. saj. lõpul prohvetlikult eestluse püsimajäämist euroopalikuks kultuurrahvaks tõusmisega. Tema arvates võivad meie rahvuslusele suurt kahju teha „kiusakas vaidlemine ja ärritatud riidlemine, kust midagi asjalikku hääd välja ei tule“. Sest lepitamata meel, viha, vaen ei suuda midagi üles ehitada, vaid ainult hävitada, arvas Hurt. See tõdemus püsib kaljukindlalt tänagi ja võiks olla Eesti poliitikutele rahvusluse kujundamisel kasulikuks alustalaks. Siit jõuame taas järelduseni, et meie rahvusluse säilimise aluseks järjest kahaneva iibega ja märkimisväärse muulaste arvuga Eestis, aga ka võõrsil, saab olla vaid konstruktiivsus ja üksmeel. Seda eriti vastuolulises kaasaegses kosmopoliitilises maailmas.

Märkmed: