Viimasel ajal on nimetatuile lisandunud veel migratsioon tööalastel või hariduslikel põhjustel. Paljukultuurilist ühiskonda iseloomustavad sallivus, võrdõiguslikkus ja vastastikune respekt.
Erinevate kultuuride esindajate kooseksisteerimine ühes riigis tähendabki, et tegemist on mitmekultuurilise ühiskonnaga ehk kultuuride paljususega. Patriotism, mitmekultuurilisus, integratsioon, rahvuslus, rassism — need on lõputud jututeemad internetiportaalides, rahvusvahelistel foorumitel, meedias ja omavahelistes vestlustes-vaidlustes. Vastupidiselt tuntud vanasõnale jääb tõde nendes vaidlustes tihtilugu sündimata. Või polegi siin ühest tõde?
Kuulus hiina mõttetark Confucius kinnitas I aastatuhandel, et kõik inimesed on vennad. Järgnevad sajandid oma veriste sõdadega kummutasid selle idealistliku väite. G. B. Shaw oli seisukohal, et maailm saab muutuda harmooniliseks ja rahulikuks paigaks üksnes siis, kui inimkond ütleb lõplikult lahti patriotismist ja rahvuslusest. Samal seisukohal oli ka L. Tolstoi, kuid ta möönis, et rahvad ammutavad patriootilisi tundeid oma ajaloost, mida nad iialgi unustada ei saa.
Nii arvas see suur kirjanik, et patriotism jääb igavesti püsima inimeste hinges — ka siis, kui nad kodust kaugel elavad. Enamus arenenud riike on tänapäeval mitmekultuurilised. Selles suhtes pole vist Kanadast, eriti aga Toronto linnast paremat näidet. Tuttav juuksur nimetab end kanadalannaks, kuid ta isa on belglane, ema aga marokolane. Ta valdab vabalt inglise ja prantsuse keelt. Väikest restorani, mida pühapäeviti külastame, peavad poolakad; abivalmis ehitusmeister on kreeklane ja kellassepp austerlane. Mu väimehe isa on shoti päritoluga, ema eestlanna, ta ise on sündinud Londonis (Inglismaal). Milline kirev bukett!
Kanadas soodustatakse erinevate rahvusgruppide tegevust riiklikul tasandil, innustatakse neid oma keelt, kultuuri ja traditsioone säilitama. Sellistes tingimustes peaks olema lihtne jääda rahvuslaseks. Ja siin maal elame väikese rahvakilluna ka meie, eestlased. Tahame olla rahvuslased parimas mõttes, oma vanemate ja vanavanemate eeskujul. Me kanname oma südames lojaalsust Eesti maa ja rahva vastu, meile on tähtsad ja kallid rahvuslikud ideaalid. Aga kahjuks kipub kaduma meie rahvuse (ja iga rahvuse) põhiline tunnus — keel.
Vahel tundub, nagu lahjeneks eesti rahvuslus Kanada mitmekultuurilise ühiskonna soojas ja soosivas rüpes. Pole ju mingit negatiivset survet, mis kutsuks meid võitlema oma rahvusluse säilimise eest.
N. Liidu üks peamine eesmärk oli sulatada 15 "liiduvabariigi" jt. autonoomsete piirkondade rahvaste keeled ja kultuurid nii, et jääks järele vaid üks ebamäärane lahustunud mass ja kus tooni annaksid vene keel ja kultuur.
Võime järeldada, et eestlased olid tugevad — okupandid ei suutnud hävitada ega lahustada meie rahvuslust, kuigi neil õnnestus seda ehk mõnevõrra lahjendada.
Vabas ühiskonnas on meie sidemed Eestiga mitmetel põhjustel nõrgenemas. Lapsed teavad Eestist peamiselt vanavanemate jutustuste põhjal. Kes täidab selle lünga siis, kui vanavanemad lahkuvad; kui kaob elav keeleallikas ja katkevad juured kodumaaga? Vaid üks ilus näide möödunud suvest.
Suure pere isa ja ema viisid kõik oma lapsed perekondadega Eestisse; ka need, kes eesti keelt sugugi ei oska. Külastati kõiki armsaid ja ilusaid paiku. Räägiti oma pere ja Eesti ajaloost. 12-aastane Michael kinnitas Kanadasse tagasi jõudes, et ta pole enam seesama inimene. Nii mõjuv oli tema jaoks reis Eestisse. Temale pole enam Eesti ebamäärane taadi ja memme maa, vaid midagi isiklikult kogetut, käegakatsutavat.
Hea ja eeskuju vääriv algatus! Võibolla on meie lugupeetud lugejatel teisigi ideid, kuidas isiklikul tasandil või muul moel oleks võimalik nooremas põlvkonnas taas süüdata rahvusluse lõket.