Aga kuidas kasvatatakse last eestimeelseks? See ei ole konkreetne, nagu kasvatada last taimetoitlaseks või hokimängijaks. Tegemist on abstraktse mõistega, sisemiste hingeliste tunnete ja tõekspidamistega. Kas isamaaline rahvustunne on midagi, mis kasvab seespoolt välja või on see midagi, mida pean tütrele väljaspoolt sisse toppima?
Hakkasin mõtlema — mida tegid minu vanemad, et mind eestlaseks kasvatada? Kas on oluline, et eesti keel on suus? Kas keeleoskus on kõige tähtsam osa rahvusest? Ma tunnen noori välismaa eestlasi, kelle eesti keele oskus on puudulik või puudub täiesti, aga ikkagi peavad ennast rahvuslasteks, veendunud eestlasteks.
Minule isiklikult on eesti keel väga oluline ja ma ei kujuta ette, et saaksin ennast täiesti eestlasena tunda, kui ma ei oskaks emakeelt rääkida, lugeda, kirjutada. Minu lapsepõlve kodune keel, esimene keel, oli eesti keel. Olen tänulik emale ja isale, kes rääkisid meiega ainult eesti keelt, kuigi tol ajal ei olnud Kanadas moeks rahvuslikke erinevusi esile tuua.
Mõlemas, nii ema kui isa perekonnas oli kodune keel eesti keel. Isa ütleb, et temale anti valik – räägi eesti keelt või koli majast välja. Inglise keele rääkimine vanematega ei tulnud kummaski perekonnas kõne alla. Ema ütles, et oleks imelik olnud rääkida vanematega inglise keelt.
Kuna isa käis eesti täienduskoolis ja osales ka eesti skautluses, oli tal lapsepõlves eesti sõpru. Ema kurdab aga, et temal ei olnud lapsepõlves ühtegi eesti sõpra. Ema perekonnas rõhutati rohkem kohanemist laiemas ühiskonnas. Näiteks Rootsis, kui ema ja ta vend said kooliealisteks, saadeti neid rootsi kooli. Isa aga käis Rootsis eesti koolis ja ei õppinudki kohalikku keelt ära.
Mulle tundub, et ema püüdis minule ja vennale võimaldada kõike seda, millest ta arvas, et oli ise lapsepõlves ilma jäänud. Juba mõnekuuselt hakati mind ja venda vedama sõprade juurde, kellel olid lapsed. Järgmine samm ema tegevusplaanis oli eesti lasteaed – minu ja venna ajal toimusid klassid veel kolm korda nädalas. Kui lõpetasin lasteaia, algas täienduskooli teekond. Aastate jooksul Risto ja minu eestlaseks saamise treening aina laienes: skautlus, gaidlus, Kotkajärve, Jõekääru, Kungla, Ritmika jne.
Kodus olime pidevalt ümbritsetud eesti asjadest — eesti lipp, Pätsi kuju, eesti nukud, eesti raamatud, eesti rahvariided, seintel eesti kunst ja ma ei tea mitu Eestimaa kaarti. Ka eesti toidud figureerisid meie igapäevases elus.
Tahan rääkida veel ühest meie perekonna omapärast, mis kindlasti aitas lapsepõlves minus ja vennas tekitada eesti identiteeti.
„Freedom for Estonia” kujunes peaaegu nagu meie perekonna isiklikuks lipukirjaks! Mäletan, kui ESTO 84 ajal marssisin uhkelt rongkäigus, lehvitasin Eesti lippu Raekoja platsil ja nõudsin vabadust Eestile. Raekoja plats muutus mulle väga tuttavaks, kuna käisin aastaid koos vanematega Musta Lindi Päeva demonstratsioonidel. Mäletan, et puudusime koolist vähemalt kahel korral, sest oli vaja sõita vanematega Ottawasse demonstratsioonile.
Juba algkoolis oli ikka ja jälle vaja õpetajatele seletada, et „ei, Eesti ei ole osa Venemaast”, „ei, ma ei ole venelane, olen eestlane”, „ei, eesti ja vene keel ei ole üldsegi sarnased”, „jah, Eesti on Nõukogude Liidu poolt illegaalselt okupeeritud”. Väljaspool kodu kordasin neid asju, mida kodus olin kuulnud ja hakkasin ennast väikselt Eesti esindajaks pidama. 12aastaselt ma maailmapoliitikast palju ei teadnud, aga Eesti olukorrast teadsin küllalt, et oskasin põhilisi asju selgitada.
Kui oli vaja koolis book report’i teha, soovitas isa lugeda ”A Day in the Life of Ivan Denisovich”. Sellega õppisin mina ja õppis ka õpetaja Siberi vangielust ja kuidas inimesed kannatasid nõukogude võimu all. Kui oli vaja klassi ees kõnelda, rääkisin isa soovitusel tütarlapsest, kelle vanemad põgenesid Eestist umbes 25 aastat tagasi ja siis võitlesid, et oma last raudkardina tagant kätte saada.
Lapsena arvasin, et isa soovitas minule ja mu vennale selliseid raamatuid ja teemasid lihtsalt sellepärast, et tahtis abivalmis olla. Alles nüüd taipan, et ta aitas meid küll — aga samaaegselt kasutas kavalalt olukorda ja kasvatas meid — kui isa töölt koju tuli, ei jätnud ta Eesti olukorra selgitustöö tegemist kontori ukse taha.
Nüüd on vabadusvõitlus lõppenud. Mida saan mina teha, et Imbis süütada eestluse leeki? Olulisema sammu selle heaks tegin aastaid enne Imbi sündi — abiellusin eestlasega. Kodune keel on meil eesti keel. Imbil on üks vanavanaema, neli vanavanemat ning ema- ja isapoolseid onusid ja tädisid, kes kõik räägivad temaga eesti keelt. Ka kõik ristivanemad on eestlased.
Ka suurem osa meie sõpradest on eestlased. Kui teismelisena olin küllalt vana, et ise valida oma vaba aja tegevust, valisin eesti sõpradega aja veetmise. Tegutsesime edasi nendes paikades, mis olid meile lapseeas armsaks saanud — kasvatajatena, juhtidena, õpetajatena lasteaias, Jõekäärul, Kotkajärvel.
Püüan teha kõik võimaliku, et ka Imbi leiab endale lapseeas toredaid eesti sõpru. Selle heaks korraldame juba praegu sõpradevahelisi laste ja titade mängupäevi — täpselt nagu tegi ema oma sõpradega. Osaleme Toronto Eesti Lasteaia mudilaste grupis. Paari aasta pärast tulevad lasteaed, täienduskool, suvekodu, hellakesed, rahvatants jne. Kui ta vanem on, hakkab Imbi ise valikuid tegema. Kui tal on eesti sõpru ja kogemusi eesti ühiskonnas, on tal valik olemas.
Tänapäeval peaks kergem olema lapsi eestlasteks kasvatada. On ju olemas vaba Eesti riik, kuhu saab igal ajal minna või väikest eesti kodanikku saata, kui on vaja väikest eestluse süsti — suvelaagrid, laulupeod, tantsupeod, hiljem suviti tööle või ülikooli. Selliseid toredaid võimalusi minul lapsepõlves ei olnud.
Kui mina olin väike, ei olnud eestikeelseid lasteraamatuid saada. Vanemad kasutasid ingliskeelseid raamatuid, mida loeti eesti keeles. Nüüd on minu lapsele avatud terve uus maailm: kvaliteetsed eestikeelsed juturaamatud, lauluraamatud, CDd ja DVDd. Kodus loen Imbile eesti raamatuid, kuulame eesti muusikat, laulame koos eestikeelseid laule.
Mõne aasta pärast algab kanada kool ning laieneb Imbi maailm väljaspool eesti ühiskonna piire. Inglise keele õpib ta kähku selgeks ja siis eelistab ta isegi oma eesti sõpradega rääkida inglise keelt. Aga see on loomulik. Ka mina räägin oma sõpradega ja vanematega ja vanemad oma sõpradega läbisegi eesti ja inglise keelt.
Hariduse sai minu ja ka minu vanemate generatsioon inglise keeles ja seetõttu on inglise keele oskus kõrgemal tasemel ja keel tuleb sujuvamalt. Aga eesti keel on mulle armsam. Selle armastuse pärandan ma omakorda tütrele.
Võibolla kunagi tulevikus soovitan ka mina Imbile eesti-ainelisi raamatuid või filme, mida ta saaks kanada koolis õpetajale ja koolikaaslastele esitada. Eesmärgiks: et ta saaks teistele näidata ja uhkustada, kui edasijõudnud on vaba Eesti riik.
Oleme ja jäägem alati eestlasteks, ükskõik mismoodi või mis kodumaal me eestlasteks saime.
(Käesolev kirjutis on lühendatud variant Maaja Leivat Uukkivi kõnest Eesti Kodus veebruaris 2007 EV aastapäeva aktusel.)
