Tartu Ülikooli peahoone sambad olid vabariigi juubeliks rüütatud
rahvusvärvidesse.
Foto: Üllas Linder
rahvusvärvidesse.
Foto: Üllas Linder
Rusikas taskus
Muidugi viis vabariigi juubel meie mõtted minevikule. Kuidagi ei saa mööda sellest, et viiskümmend aastat meie ajalugu möödus võõra võimu all. Need aastad ei sisaldanud sugugi ainult kangelaslikku vabadusvõitlust. Neid, kes alla andsid, polnud kahjuks üldse vähe. Õnneks suutis rahvas taas koonduda, kui välised tingimused seda võimaldasid.
Minu keskkooliaegne klassijuhataja, kahekordse kõrgharidusega daam, andis meile eesti keele ja ajaloo tunde. Aastaid hiljem hakkasin mõistma, kui palju ta keerutama pidi. Üheltpoolt sellepärast, et kooliajalugu tegi tema tööaastate jooksul koos muutustega Nõukogude Liidu juhtkonnas mitmeid jõnkse sisse. Teiselt poolt aga ei vastanud tollane ajalookäsitlus õpetaja isiklikule arusaamale.
Aegajalt nimetas õpetaja ka seda, et osa meie rahvast käib ringi, rusikas taskus. Välja võtta julges rusikat väga väike vähemus. Palju suurem hulk läks sõnades kaasa punase propagandaga, astus kommunistlikku parteisse või vähemalt komsomoli. Piiblit nõukogude ajal eriti ei tuntud, seal on nimelt öeldud, et kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves. Meie rahva õnneks räägib Piibel väga palju ka meeleparandusest.
Ületulejate aeg
Pöördelistel aegadel on ikka ületulejaid olnud. 1989. aastal taastati Ungaris endise põrandaaluse kommunisti ja kommunistliku riigitegelase Imre Nagy väärikus. 1956. aastal oli ta liitunud rahvaülestõusuga. Vaid 11 päeva sai ta olla valitsusjuht, kui sisse tunginud nõukogude väed ta kukutasid. Imre Nagy mõisteti surma ja hukati.
Alexander Dub?ek, teine endine põrandaalune kommunist, püüdis pärast kompartei etteotsa saamist muuta elu Tšehhoslovakkias. See tõi 1968. aastal kaasa jällegi nõukogude invasiooni. 1989. aastaks sai Dub?ekist rahvuskangelane. Tema elu lõppes autoõnnetuse tagajärjel.
Eesti Vabariigi tekkimisega kaasnes samuti ületulemine. Oma riigi loojaidki võime teatud mõttes ületulejaiks nimetada. Olid nad ju seni seotud Vene tsaaririigiga, töötanud selle ametnikena või andnud sõjaväelasena truudusevande. Punane revolutsioon ei tõuganud neid ometi tsaarivõimu taastajate ridadesse, vaid nad hakkasid looma uut Eesti riiki.
Taasiseseisvumine ei tekitanud märtreid
Kui Moskvas algas 1991. aastal riigipööre, olevat üks vangivalvur, Vene ohvitser, vangidele kurtnud, et kahjuks ei saanud Rüütlit ja Savisaart soojalt voodist kätte. Nii ei pidanudki vabariigi president ja peaminister 24. veebruaril nende haudadele pärgi viima.
Kümned tuhanded eesti kommunistid läksid kaasa laulva revolutsiooniga. See oli revolutsiooni õnn. Oleks nad vastu töötama hakanud, oleks vabanemine palju raskemaks kujunenud.
Ületuleku puhul tuleb ikka rääkida moraalist. Kellegi jaoks on ületuleja reetur, kellegi jaoks jooksik, mis sest, et kasulik. Aga ületulek võib asjaosalisele olla ka vaimsele selgusele tulek, milleni eksijaid psühholoogid, politseiuurijad ja vaimulikud ikka tuua on püüdnud. Kas rõõmustaksime vangis istuvate vastaste üle (kes on oma veendumustes muutumatud) rohkem kui meie poole üle tulnud inimeste üle? Ehk on uued sõbrad ikka paremad kui vanad vaenlased?
Su üle Jumal valvaku!
Robert Louis Stevenson räägib oma romaanis „Must nool“ sir Danielist, kes Rooside sõja ajal liitus kord ühe, kord teise vaenupoolega. Muidugi püüdis ta alati edukama poole valida ja nii jõudis ta pika sõja jooksul mitu korda poolt vahetada.
Mitme nõukogude-aegse punase romaani kangelaseks olid tegelased, kes peitsid hädaohus oma komsomoli- või parteipiletit ja tulid pärast sellega jälle vapralt välja. Loodame, et Eestis ei tule enam kunagi niisugust aega, mis ärgitaks kedagi poolt vahetama ja silmakirjalikult kiitlema, kuidas ta kõik need aastad meie iseseisvuse vastu salaja võitles.