Heiki Malberg, kes kirjutas 30. aprilli Maalehes arvamusloo „Eesti, mis riik see on?“, seisis silmitsi sama probleemiga. Kui välismaalasest tuttav temalt küsis, mis riik see Eesti on, jäi ta kimbatusse. Kuidas talle seda paari lausega selgitada?
Põhja-Ameerikas Eestit tutvustades võime appi võtta naaberriigid. Soomet ja Rootsit teavad siin paljud, eeskätt tänu nende suurepärastele hokimängijatele. Nii et mingi orientiir või pidepunkt on olemas ja see ei luba meid vähemalt Põhja-Euroopast lõunasse, näiteks Balkani poolsaarele, paisata.
Malberg juurdleb, kuidas küsijale, kes muide teadis juba meie riigi asukohta ja isegi eestlaste tagasihoidlikku rahvaarvu, Eestit kõige paremini tutvustada.
Me hindame kõrgelt eestipäraseid roogasid, aga Estonian Air’i lennukitoitu peetakse maailma viletsaimaks (vt. EE #18, 7.05.). Rukkileib ja vürtsikilud on meie jaoks lausa vastupandamatud delikatessid, aga need ei pruugi mitte kõigile maitsta. Siinmail eelistatakse nendele hamburgereid, maapähklivõi ja moosiga võileibu. „Kunagi olime kartulivabariik. Aga nüüd? Kartulikrõpsudki pole kohalikust toorainest ning poest ostetud sea- ja veiseliha ei pruugi olla eestimaist päritolu. Ehk oleme nüüd hoopis piimariik?“ küsib Heiki Malberg. Juurvilja, liha ja piima leidub muidugi igas riigis. Nii pole siis ka eesti toidus midagi eriti unikaalset.
Heureka! Meil on ju pikk ja aukartustäratav ajalugu, Tallinna vanalinn on koguni kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja! See peaks ometi kohale meelitama turiste. Aga Toompea-taolisi kindlusi, munakividega sillutatud kitsaid tänavaid, paksude müüride ja kõverate treppidega sajanditevanuseid hooneid on teisteski Euroopa linnades.
Malberg meenutab, et „meil on spaad, ratsudega talud ja golfiväljakud“. Ent mullivanne ja basseine saab samuti mujalgi nautida. Ka sõit hobuse seljas või paar golfiväljakut ei tee Eestist veel turistidele atraktiivset sihtmaad.
Me oleme uhked oma väikese riigi saavutuste üle infotehnoloogia vallas. Välismaalased vaatavad ammulisui, kuidas autode parkimise eest saab tasuda mobiiltelefoniga, aga need pole asjad, millega turiste kohale meelitada; sensatsiooninäljas ajakirjanikke ehk küll.
Siis meenusid Malbergile korraga Eesti pühad hiied, allikad ja ohvrikivid. Siia võiks lisada ka kevadise ülekeeva Tuhala nõiakaevu ja talvise jääkütkes Valaste joa, mis on äratanud rahvusvaheliseski pressis tähelepanu. Paljudele turistidele on suureks üllatuseks olnud ka Prantsusmaa-pärase lopsaka lehtmetsaga Abruka saar. Jah, selliseid asju näeb mujal harva.
Malberg viis oma külalise Saula hiide Siniallika juurde ja näitas talle Euroopa suurima lohuarvuga Assaku kivi. Hea, et ta oskas selle juurde jutustada vanu pärimusi. Seda kõike nähes-kuuldes muutus Eesti korraga kaugele külalisele põnevaks avastustemaaks, kuhu oli tõesti tasunud tulla.
Lõpuks tahtis ta midagi eestipärast mälestuseks kaasa osta. Nagu teame, on Tallinnas hulgaliselt suveniiripoekesi, aga seal müüakse peamiselt võõrapärast kaupa. Lõpuks leidis ta siiski midagi põnevat – lihtsa sepa taotud küünlajala.
Huvitav, miks Malberg ei tutvustanud oma tuttavale meie (samuti UNESCO nimekirja kantud) laulupeotraditsiooni? Seda saanuks ju suurepäraselt teha just välismaalastele mõeldud Jim ja Maureen Tusty filmi „Laulev revolutsioon“ abil. See linateos ei tutvusta mitte ainult meie laulupidusid, vaid pakub just õiges proportsioonis ka midagi „tahkemat“, nimelt ajalugu.
Eestist saavad mingit aimu ka tuhanded kruiisilaevadega Tallinna saabuvad turistid. Neid ei viida muidugi muinaseestlaste pühapaikadesse, Abrukale ega Tuhala nõiakaevu juurde, aga midagi nad siiski näevad. Paljude imetlusel pole piire. Mõnes väljaandes (Telegraph Expat jt) on Eestit nimetatud Euroopa kõige paremini hoitud saladuseks. Ja kes ei tahaks sellise saladuse avastajaks olla!
Welcome to Estonia! Nii sõbralikult kutsutakse inimesi Eestiga tutvuma. Loodame, et nad ka lähevad, sest oma silm on ju kuningas.