Venelased on harilikult väga külalislahked. Nad on rõõmuga valmis loovutama teelisele oma kõrge padjakuhja ja pitsidega kaetud voodi ning kostitama isegi võhivõõrast parima toiduga. Nende supid, kulebjaakad ja koogid on võrratud. Venemaale küllakutsutud eestlased eesotsas president Toomas Hendrik Ilvesega kogesid eelmisel nädalalõpul aga hoopis isevärki külalislahkust.

Paljutõotav kohtumine presidendiga

Eesti president kutsuti Hantõ-Mansiiskis toimunud soome-ugri rahvaste 5. maailmakongressile, mille raames leidis aset ka kohtumine Vene riigipea Dmitri Medvedeviga. See on suur samm edasi, kui pidada silmas, et Eesti ja Vene riigipead pole kohtunud viimased 14 aastat ja mullusele kongressile, mis toimus Mordvamaa pealinnas Saranskis, Eesti riigipead ei kutsutudki. Nii et algus oli paljutõotav.

Kahe riigipea kohtumisel olid kõne all aastatega kuhjunud probleemid, sh piirilepe. Eesti president nentis, et tal on seoses soome-ugri kongressiga väga meeldiv Venemaal viibida ning väljendas lootust, et on avanenud võimalus Eesti-Vene suhteid parandada. Kohtumine kulges pressis avaldatu põhjal otsustades positiivses meelsuses; nii iseloomustas seda ka president Ilves ise.

Skandaalihõnguline kongress

Küllap püüdis meie riigipea oma esimesel Vene-visiidil suuremeelselt üle vaadata mõningatest häirivatest intsidentidest. Nii konfiskeerisid kohalikud korravalvurid Eesti delegatsiooni kingitused teistele osalejatele – tehes seda ilma igasuguse põhjenduseta. Olgu lisatud, et pärast pikka sekeldamist kingitused siiski tagastati.

Või ka asjaolu, et Eesti presidendil ei lastud konverentsil kõnelda emakeeles. Presidendi Kantseleile edastati valeinfo, et kongressil on kaks ametlikku keelt – vene ja inglise. Ometi kõnelesid nii Soome kui Ungari presidendid oma emakeeles.

Tõeline skandaalipomm lõhkes aga president Ilvese kõne järel, mida tõlgendati kui üleskutset Venemaa lõhestamisele (vt. lk. 2). Reaktsiooni sellele polnud vaja kaua oodata. Vene Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatshov kritiseeris juba samal õhtul pressikonverentsil Ilvese kõnet, kiskudes meelevaldselt kontekstist välja selles sisalduvaid mõtteid ja katkendeid ning jätkas süüdistusi pühapäeval. Eestlaste pihta langes kõnetoolist laimurahe, kusjuures Kossatshov pani ühte patta maride rahvusliidrite peksmise ja Eesti politsei käitumise mulluste aprillirahutuste ajal. Näiteks tõi ta Dmitri Ganini hukkumise, mille asjaolude uurimine on ummikusse jooksnud. Järgnev osa Kossatshovi sõnavõtust võib kõlada paroodiana: „Venemaal pole vastupidiselt uutele riikidele meie maa endisel territooriumil vajadust eripoliitika järele näitamaks oma suhtumist erinevatesse etnilistesse gruppidesse. Meil pole rahvuste vahel probleeme, suhtume kõigisse austuse ja heanaaberlikkusega.“

Ajal, mil meie siin nautisime aasta üht tippsündmust ja lõokeste lõõritamisega võrreldavat koorilaulu Seedriorul, seisis Eesti riigipea keeruliste valikute ees, kuidas reageerida solvangutele ja mõnitamisele. President Ilvese kinnitusel kaalus Eesti delegatsioon pärast Kossatshovi provotseerivat kõnet põhjalikult, mida teha ning jõudis otsusele kongressilt lahkuda, sest mingit võimalust vastata veel kongressil Kossatshovi süüdistuste laviinile enam ei olnud.

Kõlas aplaus, mida Kossatshov ise tõlgendas järgmiselt: „Võtan teie aplausi kui toetust meie hukkamõistvale hinnangule mõnede soome-ugri riikide pahatahtlikule suhtumisele poliitikas. Kongressi eesmärk ongi aidata inimesi seoses nende probleemidega ja kasutada üritusi kui koostööpõldu – mitte aga puhuda konflikte rahvuslikul pinnal.“

Reaktsioonid

Mitmetes kommentaarides on Ilvest süüdistatud kongressilt lahkumises ja arvatud, et ta langes venelaste poolt üles seatud lõksu. Mõned, sh Soome president Tarja Halonen leiavad, et provokatsioonidest tuleks hoiduda. Enamus eestlasi on aga veendunud, et see oli ainuvõimalik, väärikas ja õige samm.

Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp leiab, et ehkki Ilves oma kõnes otseselt Venemaad ei kritiseerinud, on „vabadus ja demokraatia“ sõnad, mis ärritavad mõnesid Vene poliitikuid. Lisaks oli Kossatshovi kõne tema hinnangul otsene rünnak Eesti riigi vastu.

Kuid mitte kõik Eesti poliitikud ei seisa oma presidendi selja taga. Nii leiab näiteks keskerakondlasest Riigikogu liige Evelyn Sepp, et president Ilves olla ilmutanud oma kõnes üleolekut ja et Eestil, kel endal on rahvusküsimustes probleeme, polevatki õigust nõuannete jagamiseks.

Tema mõttekaaslane, Tallinna Ülikooli politoloogiaprofessor Rein Ruutsoo arvab, et soome-ugri maailmakongressil toimunu oli hoopis Venemaa propagandamasina suur triumf ning presidendi lahkumine oli temagi meelest kahetsusväärne valesamm, mis riikidevahelisi suhteid ainult pingestavat.

Endine Eesti suursaadik Venemaal Mart Helme on samuti kindel, et Venemaa oli selgelt valmistunud mingi provokatsiooni korraldamiseks, kuid tema leiab, et Ilvese ja ta kaaskonna lahkumisele polnud mingit alternatiivi.

Ilvese kõnet tsiteerisid muidugi ka kõik suuremad Vene ajalehed. Vene valitsuse häälekandja Rossiiskaja Gazeta pani oma loole pealkirjaks „Ilves rikkus peo“. Soome-ugri pidu? Teavet meie hõimurahvaste vaenamisest Venemaal saame iga päev.

„Braavo, härra president!“ hüüatas Karol Kallas uudisteportaali Delfi 30. juuni arvamusrubriigis ilmunud artiklis, kus nimetatakse presidendi ja tema saatjaskonna lahkumist kõnealuselt kongressilt tähelepanuväärseks välispoliitiliseks sündmuseks.

Meil siin kaugel tasub selle tunnustusega ühineda. sest venepärasest külalislahkusest polnud Hantõ-Mansiiskis jälgegi. Suisa vastupidi!

Märkmed: