Vabadussõja 90. aastapäeva tähistamist varjutavad käesoleval aastal kaks kurba mälestuspäeva: möödub 70 aastat baaside lepingust N. Liiduga ja 60 aastat märtsi suurküüditamisest. Viimase tähistamine on aeg-ajalt ähmastumas. Peetakse küll konverentse, aga vastukaja pole just tugev, piirdub peamiselt üksikute mälestuskildudega. Ei saa just öelda, et aeg parandab haavad, sest need on tihti nii sügavad, et paljud küüditamised üleelanud ei tahagi rääkida oma kannatustest, võtavad mälestused hauda kaasa. Ei puudu ka palju, et sellest rääkijad saavad külge russofoobide sildi. Või hakatakse koguni lugema seda nende enda süüks? Kas on keegi ajaloolane või „arvamusliider“ vaidlustanud Olaf Mertelsmanni väidet: arhiivide avanemisel selgub mõnikord kahe silma vahele jäänud fakt, et suurem osa represseerituid olid tavalised inimesed, kes arreteeriti ja saadeti välja enamasti kriminaalsüüdistuse alusel (Sirp 7.11.2008)?

Baaside lepingu aastapäeva puhul on jälle hea võimalus süüdistada Pätsi ja Laidoneri riigireetmises. Olid küll ka ohvrid, aga ikka kõige rohkem süüdi ise. Mis sellest, et baaside lepinguga nõustusid ka teised, isegi Tõnisson, kuigi Magnus Ilmjärv väidab vastupidist. Ta viitab seejuures koosoleku protokollile, mille kohaselt Tõnisson ainult soovitas välja kaubelda paremaid tingimusi. Oli ta ju esimeste hulgas, kes N. Liidule baase pakkus. Aga allikad on tänulikud, ei kisenda vastu. Veelgi tänulikumad on lugejad, kes neelavad palju toorelt, ilma kontrollimata.

Pärast taasiseseisvumist on tugevnenud tendents süüdistada Eesti kurvas saatuses mitte ründajat, vaid neid, kes olid tollal riigi eesotsas. On peaaegu täiesti vaikinud need hääled, kes iseloomustasid reeturitena ka neid, kes tõttasid tegema koostööd okupantidega. Vares-Barbarusest on pigem kahju, sest ta maksis selle eest oma eluga. Johannes Lauristin on suguvõsa kaudu jätnud järjepidevust, nii et teda nagu ka abikaasa Olgat pole just sobiv reeturiks nimetada – sama kehtib ka Neeme Ruusi kohta. Ainsana on reeturi sildi saanud Karl Säre, aga mitte Eesti Vabariigi, vaid oma seltsimeeste väidetava reetmise tõttu.

Kuidas on aga lugu nendega, kes olid esikollaborandid 1944-1991? Pärast taasvabanemist viidati natuke nende panusele, mis aga vahepeal on taandunud üha kaugemale tagaplaanile. On üldisi ülevaateid, aga meedias on pigem kasvanud nende iseloomustuse positiivne külg. Vaene Karotamm, kelle ajal toimus märtsiküüditamine, puhastati ju välja; tema asendaja Käbin oli vist üsna mõistlik mees? Tema 100. sünnipäeva tähistati ülistusartikliga „Ärajäänud pärtliöö“ (Maaleht 22.09.2005). Karl Vaino olevat küll tahtnud natuke venestada, aga see ei olevat õnnestunud. Mis sellest, et parteis ja ladvikus aeti asju vene keeles? Muidu oli ta muhe mees ja püüdis kalu, nagu ilmneb ühest intervjuust. Neid on tehtud tema ja ta kena abikaasa Annaga agaralt (näiteks: Eesti Ekspress 22.05.2000; Eesti Päevaleht 3.07.2001), esimene dollarite eest. Peeti meeles ka tema 85. sünnipäeva mullu detsembris.Ta pole sündinud Eestis, muidu oleks temast võib-olla saanud mõne linna aukodaniku kandidaat? Tema järglane Vaino Väljas käitus korralikult, ei läinud koos endiste parteikaaslastega, kellest nüüd äkki said „vabadusvõitlejad“, tegelikult reetsid oma partei. Ta näitas aga julgust ja enesekindlust, tunnistas oma tausta ning jäi kõrvale.

Poolsada aastat julma võõrvõimu all on sundinud inimesi selle esindajatega harjuma ja leppima, mis kergendab nende mõju säilimist. Seda olukorda iseloomustab üks kommentaator (Delfi 13.03): „Tõesti, looduslik valik (sõjad, okupatsioonid) on meil tipud nii ülalt kui alt ära lõiganud. Ellu ongi jäänud rohkem kohanemisvõimelisemad indiviidid, kes on lojaalsed mistahes võimule (võtke või näiteks meie endisi tippkommuniste ja nüüd tipp-poliitikuid ja äritegelasi).“ Neid kirutakse küll, aga valitakse ikka ja jälle tagasi.

1939. a. alistujate kritiseerijad ei pane tähele, et nad ise tihti samuti esindavad alistumise liini. Soovitavad head vahekorda Venemaaga, nagu seda sooviti tollal. Aga nad vaikivad hinnast – Moskva tingimustest, mis viiksid sama tulemusele. On muutumas tavaks, et rääkimist okupatsioonist ja selle tagajärgedest, ka küüditamistest, tõe kirjeldamist, nimetatakse russofoobiaks.

Kui Taanis avaldati trükis riiginõunik Jacob Ulfeldti 1578. a. Moskva reisikirjeldus, milles ta mainib kohtumist tatarlaste poolt Liivimaalt kaasa veetud vangidega, keda koheldi ebainimlikult, siis ei uskunud seda taani vasakpoolsed, vaid nimetasid russofoobiaks. Nende naiivsust võib mõista, kuna nad pole kunagi kogenud sellist käitumist. Eestlastel peaks aga olema reaalseid kogemusi, millest rääkimine on aga mõnele nii vastumeelne, et nad tahavad sundida rääkijaid vaikimisele. Millal asendub alistujate selgrootu põlvkond iseseisvalt mõtlejatega?

Märkmed: