Oktoobri viimane nädal tavaliselt ei möödu ilma, et keegi ei meenutaks, mis toimus sel ajal 1962. aastal. Tänavu on ehk isegi rohkem põhjust heita pilgu neile 13 päevale, kui nagu Robert Kennedy oma mälestustes kirjutas, maailm seisis — “the world stood still”. Võrrelda saaks — ning tuleks — toonase ja praeguse presidendi suhtumisi pinghetkeil.

41 aastat on mööda läinud külma sõja kuumema hetke, ohtlikuma konfrontatsiooni vaibumisest. NSV Liidu otsus panna noore, välisdiplomaatiliselt rohelise USA presidendi John F. Kennedy proovile keskmaarakettide ja pommitajate asutamisega Kuubasse tekitas kriisi, millest õppida saab veel tänapäevalgi. Seda eriti arvestades, et olukord Iraagis annab võrrelda — president Bushi otsused terrorismivastase sõja käigus on mitmeti sarnased Kennedy omadega.

Ajaloolane Barbara Tuchman kasutas kaugel asuva peegli — “distant mirror” — metafoori, kui võrdles lähiajaloo sündmusi. Selline peegel on ju oluline, kui inimesed mäletavad, mis sealt siis siia paistis.
Põhilised paralleelid on olemas.

Esiteks. Tollal valitses üldine arvamus, et kogenematu, vilumatu Kennedy käitus liialt agressiivselt — ekstreemsed ähvardused, mis ei olnud kooskõlas aimatud ohuga viisid kriisi lävele. Unustati siis, ununenud ehk ka hetkel, et Kennedy päris Eisenhoweri administratsiooni poolt astutud väärsammud, mis omakorda põhinesid viletsale salaluurele, ehk “intelligence’ile”. Arvati, et N. Liidu tuumarelvastus oli vägevam kui ta päriselt oli.

Tänapäeval on Bush samuti risttules aimatava välispoliitilise võhikuna, Iraagis toimuv kinnitab tema oponentide üldist hinnangut, et president vusserdab ja soperdab Kesk-Ida ruumis. Unustatud samuti, et Bush päris Clintoni administratsioonilt nende vaiba alla pühitud välispoliitilised vead.

Teiseks. Kennedy oli ning Bush on äärmiselt USA-keskse lähenemisega. Vaieldatavalt palju rohkem kui näiteks Johnson Vietnamis, Reagan N. Liidu vastu. Kuubas asuvate rakettide ohu vastu astumine võrduks siin Homeland Defense’iga, terroristide rakkude otsimisega, Guantanamo Bay vanglas inimõiguseid eirates kahtlusaluste kinni pidamisega.

Kolmandaks. Kennedy bravuurikas esinemine Berliini kriisi ajal ei muutnud sugugi üldist rahvusvahelist arvamust, et presidendil on tendents ülereageerida. Ka Bushil on selline Hollywoodi stiilis “kauboilik” lähenemine (lausepruuk — “make no mistake” — esineb igas kõnes, kus õigustab USA kaitseks võetud meetmeid).

Viimaseks. Nagu ajaloolased on kirjutanud, John F. Kennedy oskas suvaliselt ümber käituda tõega — aktuaalsete ning ettekujutatud ohtudega. Sama kehtib Bushi kohta, kes julges ÜROle ja USA rahvale kinnitada massihävingurelvade olemasolu faktilist tõestust Iraagis, mille puhul ka sõtta mindi.

Kuuba kriis on nagu teatud prisma — ajalukku (õnneks) jäänud näide sellest, kuidas USA riik astus väljakutsele vastu. Mäletatakse mitmeti Kennedy saavutusi kui julguse kinnitust, otsustusvõimekust tuumasõda ennetades. Huvitav, kuidas hindavad Tuchmani järglased tulevikus praegust olukorda? Tuleb küsida, kuhu võib viia Bushi strateegia.

Robert Kennedy mälestustes “Thirteen Days” on piisavalt kinnitust, et ta vend saavutas ainult patiseisu — mis omakorda tiivustas N. Liitu oma tuumarelvaladu arendama. Kümnendi lõpuks võis N. Liit USAd ähvardada juba oma territooriumilt — mitte Kuubas asuvate rakettidega. Kuigi Kennedy silmad seda enam ei näinud, tema otsus pärast Kuuba kriisi Ngo Dinh Diemi valitsuse toetamist Vietnamis suurendada viis seal sõjani, mida ameeriklased võita ei suutnud. President Johnsoni nõunikud olid samad, kes nõustasid Kennedyt — Rusk, McNamara ja McGeorge Bundy.

George Walker Bushi on samuti ühe teise presidendi — oma isa — nõunikud suunanud Iraagi ja Afganistaani poliitikas. Vabariiklased on katsunud noorema Bushi rahvusvahelist vilunumatust korvata sellega, et teda on ümbritsetud vanema Bushi valitsuses tuleristseid saanud nõuandjatega. Ei saa alahinnata Condoleezza Rice’i mõju, ka Powelli ning Cheney võimeid presidendi kõrva püüda.

Mis omakorda lisab olukorrale vürtsi on teadmine, et peatselt peab Bush kaitsma valimistel oma presidentuuri. Tuletaks meelde, et Kennedy atentaat tähendas seda, et tal ei olnud kunagi võimalust valijate kaudu saada heakskiitu. Ametis olevat presidenti pole lihtne kukutada, siingi aga pretsedent olemas — Bush seenior kaotas Bill Clintonile, kes atakeeris tema Kesk-Ida välispoliitikat. Kas ajalugu kordub?

Tuchmani peegli metafoori tuleks veelkord tarvitada. Kas need, kes selgelt mäletavad Kuuba kriisi eelmängu, septembris 1962 Kennedy välispoliitilisi ähvardusi ei leia paralleeli Bushi praeguste bluffi-taoliste väljendustega? Kas oleks nad 1962. aastal ka uskunud, et Kennedyt mäletatakse tänapäeval tihti kui arukat riigijuhti, kelle taip tabas täpselt olukorra ära? Isegi tema venna hagiograafiline memuaarteos tunnistab, et toonane president arvas pahatihti igas olukorras, et parim kaitse on rünnak.

Tagasivaade poleks täielik, kui ei saaks aru, et Hrushtshovi “taganemine” tähendas ka tema poliitilise mõju vähenemist. 60-ndate sula lõppes taas tankidega Prahas, külma sõja haukad kindlustasid Kremlis kanda kuni Reagan omakorda oma Star Wars initsiatiiviga viis sisuliselt külma sõja lõpuni.

Ajaloolane Martin Walker oma äärmiselt põhjalikus ning huvitavas 1994.a. teoses “The Cold War: a history” vaatleb detailsemalt Kuuba kriisi. Ta toonitab, muu hulgas, et suurvõimud on alati kaitsnud oma impeeriumeid ja mõjusfääre hirmsate, vastuvõtmatute, isegi rõhutatult hüpokriitiliste meetmetega. Kuid külma sõja retoorika, õigustused esinesid kõige teravamalt Walkeri järgi just Kuubas. Siis mängis ka ÜRO esmakordselt rahvusvaheliselt olulise pealtvaataja rolli, rahvusvaheline arvamus — ehk “court of public opinion” aitas katastroofi eemal hoida. Kas Iraagis lõpuks samuti? Või on ÜRO, nagu mitmed näitajad kinnitavad, hambutu lõvi. Järgmised kuud saavad Bushi presidentuurile määravaks — tuleval aastal, samal ajal on ta juba demokraatide valitud oponendiga valimislahinguid pidamas. Praegused otsused võivad vabalt määrata, kas ta välispoliitika põllule külvatud seemned kannavad kas kodus või võõrsil vilja.

Märkmed: