Kes meist ei armastaks klatshi? Tunnistan ausalt, et sirvin ka ise juuksuri juures ajakirju, kus vahendatakse prominentide õnne või möödalaskmisi.
Muidugi, kui kõiki klatshitädisid uskuda, peaks näiteks Rootsi printsess Victorial tänaseks olema vähemalt kümme last. Monaco printsess Caroline pahandas aga saksa jutumooride peale niivõrd, et alustas advokaadi abiga protsessi, ja nii pidid kuulujuttude levitajad aru andma mitte ainult Saksa konstitutsiooni-, vaid ka Euroopa kohtu juristide ees. Caroline sai seal õiguse — nüüdsest on keelatud avaldada lugusid või fotosid tema perekonna eraelust. Hiljuti reageeris ka Rootsi kuningakoda mitmetes ajakirjades esitatud valeväidetele ägedalt ning saavutas, et nende vastulause ilmus suurelt meediaväljaannete esikaantel.
Miks ma seda kõike räägin? Must-valgel oleva valeinformatsiooni vastu on vähemalt võimalik soovi korral protestida. Siin on, millest kinni hakata. Seevastu on aga täiesti võimatu võidelda anonüümsete kuulujuttude vastu, millised paneb liikvele keegi pahatahtlik, isiklikust õelusest või vihast keev inimene. Neid levitatakse kas mõtlematult või pahaaimamatult, lisades sinna (nagu inimesele iseloomulik) isiklikke arusaamasid.
Seda protsessi nimetatakse Saksamaal Rufmordkampagne´ks ehk tõlkes — reputatsiooni hävitamise kampaaniaks. Selle vastu ei saa meist keegi midagi ette võtta, sest õhust pole lihtsalt võimalik kinni haarata. Peaksime aga kõik endale teadvustama, kui ohtlik on see tendents, mis saab alguse tihtipeale ehk lihtsalt naiivsusest. Seda eriti tänapäeval, mil oletuste levitamiseks on tänu internetiühendusele tekkinud uued võimalused. Loeme ju pidevalt anonüümseid kommentaare, millest suurem osa demonstreerivad selgelt ainult kirjutaja pahatahtlikkust.
Et saksa statistika kohaselt loeb tõsist ajakirjandust kõigest 5% elanikkonnast, võib oletada, et ainult vähesed on võimelised tegema „uudistest“ õigeid järeldusi.
Kuulujutu jõudu ei tohiks meist keegi alahinnata, sest juba totalitaarsed rezhiimid teadsid selle hävitavat mõju. Nii KGB-l kui ka Ida-Saksa Stasi-l olid desinformatsiooni levitamiseks spetsiaalsed osakonnad. Kahtlemata kasutati seda lihtsat, kuid vägagi efektiivset meetodit inimese hinge ja maine mürgitamiseks ka teistes sotsialismimaades.
Eksitava teavega üritati vaenulikes riikides mõjutada avalikku arvamust, kuid ka võidelda teisitimõtlejate vastu. Ehk mäletate Eesti viimase julgeolekuülema Rein Sillari intervjuud mitu aastat tagasi Õhtulehes, kus ta irooniliselt väitis, et KGB-d ei huvitanud, millest Maali lehma lüpstes rääkis. See väide ei ole aga õige, sest julgeolek kogus just seesugust primitiivset teavet, millest tunnistavad arhiividokumendid. Totalitaarse süsteemi kaitsjad kogusid informatsiooni mitte ainult inimeste isiklikest arvamustest, vaid ka nende nõrkustest, kalduvustest või ekstravagantsusest. Iga väiksemgi kirjapandud detail potentsiaalse vaenlase eraelust võis ju hiljem omada suurt tähtsust pettusmanöövrite organiseerimisel.
John Barron kirjutab oma raamatus „KGB“, et NL-s defineeriti sõna „desinformatsioon“ kui „vale ja provotseeriva informatsiooni levitamine“ ning see meetod rikkus edukalt inimestevaheliste häid suhteid. Kõige kuulsam KGB agent valeinformatsiooni levitamise alal oli Vitali J. Lui, keda tunti läänes Viktor Louisi’na. Selle varjunime all ilmusid artiklid New York Times’is ja Washington Post’is. Tegelikult seisis nende lugude taga KGB. Ajakirjanikust agendi ülesanne oli segaduse tekitamine, kuulujuttude levitamine või varastatud ja võltsitud tekstide üleandmine toimetustele. Sel viisil püüti kahjustada nõukogude intellektuaalide (näit. Solzhenitzõni) mainet. Sama mees seisis ka Svetlana Allilujeva pihta sihitud KGB laimukampaania taga. Louis laskis kohe peale seda, kui Stalini tütar oli 1967.a. pagenud läände, liikvele jutu, et ta olevat reetnud oma hea sõbra, liberaalse kirjaniku Andrei Sinjavski.
Hiljuti esitleti Saksamaal arhiivimaterjali põhjal fakte sellest, milliste meetoditega Ida-Saksamaa julgeolek Stasi manipuleeris lääne ajakirjanikke. Mitmed reporterid, nende hulgas kurikuulsus Günther Wallraf, vahendasid pahaaimatult või honorari eest neile sihilikult ettesöödetuid „fakte“. Pahim teadaolev juhus on SLV presidendi Heinrich Lübke maine mustamine valeväitega, et ta olevat Hitleri rezhiimi ajal tegutsenud koonduslaagrites.
Loomulikult kuulub informatsiooni ja arvamuste kogumine ning vahendamine demokraatliku ühiskonna struktuuridesse. Meedia on, nagu alati toonitas SLV Konstitutsioonikohtu endine president Jutta Limbach, kontrollorgan valitseva võimu ja rahva vahel. Ajakirjandusel pole mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus vahendada lugejale ühiskonna ebakohtasid. Kuid vabas maailmas, kus valitseb sõnaõigus, kehtib ikkagi oma kindel eetikakoodeks ehk enesekontroll, mis nõuab (eriti kriitilise materjali puhul) kõikide faktide põhjalikku kontrollimist ja vastaspoole argumentidega tutvumist enne nende edastamist.
Ei oleks paha, kui samasugune koodeks eksisteeriks iga inimese südametunnistuses momendil, mil ta avab kas internetifoorumi või oma suu. 14. nov. Der Spiegel’is kirjutab Daniela Reschke Mainzist: „Ma olen kõike muud kui George W. Bushi fänn ja jälgin tema poliitikat suure murega. Kuid tema uuestivalimine avas mu silmad ning ma sain aru, et USA ameeriklased „tiksuvad“ hoopis teisiti kui meie, eurooplased. Meie ei saaks ise mitte mingil juhul teha sama, mida ameeriklastele ette heidame: nimelt ei tohi me neile iseenda (tihtipeale piiratud) vaatevinklist ette kirjutada, millised nad peaksid olema või kuidas mõtlema.“
Kommentaar: Kuulujutud on võimas relv
Arvamus
TRENDING
