Jaak Pihlak, sõjaajaloolane, Vabadussõja ekspert Kunstiteadlane versus matsirahvas Lugedes kunstiteadlase Krista Kodrese artiklit „Küündimatusega tasutud auvõlg“ ( vt.
http://www.postimees.ee/061107...) jäin päris nõutuks. Sellist solvumist ja vääramatut ilmeksimatust pole õnnestunud enam ammu kohata. Mis on juhtunud? Mis ajast on Eestis jälle ühel inimesel tõemonopol? Ja veel sellisel erinevaid maitseid võimaldaval teemal, nagu seda on Harju mäele rajatav mälestusmärk?
Kelleks siis peab lugupeetud professor neid asjatundjaid, kes hindasid just selle kavandi samba püstitamise vääriliseks? Või neid, kes vabatahtlike annetustega on juba toetanud just välja valitud tähise rajamist? Kas nad on ilma igasuguse ilumeeleta ja maitselagedad ning harimatu matsirahvas, kes kõrgest kunstist ei taipa mõhkugi? Üllatavalt ülbe suhtumine! Vahest ehk tohiks siiski ka nn tavalistel inimestel olla õigust oma arvamusele?
Hinnangute muutumine ajas Jutlustades kõrgetest kunstilistest ideaalidest oleks kohatu unustada, et Vabadussõja võit on vägagi maine ning proosaline, nn tavaliste inimeste tegu. Selles sõjas oma riigi eest elu jätnud inimeste ohvrimeelsus jäädvustati paljudes kohtades üle Eesti arvukate mälestusmärkidega. Need olid teosed, mille kohta modernismist vaimustunud kunstiteadlased, nagu näiteks Voldemar Vaga, jagasid hävitavaid hoope. Hoolimata sellest peeti lugu tollal ja hinnatakse nüüdki taastatud ausambaid – kui meie oma ajaloo väärtuslikke tähiseid.
Tõesti, maitse on ajas vägagi muutuv. Eriti on ta seda veel kunstis. Olgu näitena kujur Amandus Adamson, kelle Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid põlastati enne II maailmasõda kunstiekspertide, kuid hinnati avalikkuse poolt. Tänasel päeval on ka eksperdid leidnud Adamsoni tehtu kõrgetasemelise olevat!
Vabaduse monument või Vabadussõja Võidusammas? Tahtes mõista pr. Kodrese kiindumist abstraktse vabaduse ideesse, tuleb paraku tunnistada, et selles puudub asjakohane konkreetsus. Seda taipasid ka Riigikogu liikmed, kui nad märtsis 2005 võtsid vastu „Vabadussõja võidusamba rajamise“ otsuse.
Eesti ajaloo kirkaimaks leheküljeks on Vabadussõda 1918-1920, mida peeti punase Venemaa ja Balti Landeswehri vastu. Tänaseni on see ainus eestlaste poolt võidetud sõda! Selles saavutatud võidu tulemusena rajati vabaduse alusmüür, millele ehitati iseseisev Eesti riik ja tagati rahvuse ja kultuuri edasikestmine. Seda mõistsid tavakodanikud juba enne II maailmasõda. Muidu ju ei olekski kerkinud pea igasse linna ja kihelkonda mälestussambad langenuile.
Alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu ei jõutud püstitada Vabadussõja üldtähist. Just seda peamist ausammast, mis on igal riigil, kes on pidanud kestmise nimel võitlema.
Põlvkonnad, kes kasvasid üles kommunistliku ajuloputusega, said Vabadussõja asemel kuulda hoopis „kodusõjast”. Võõra võimu ideoloogia vaikis olematuks meie rahvale eksistentsiaalselt olulise sündmuse. Seda kahjuks paljude inimeste teadvuses. Kuid on suur pettumus leida nende hulgas ka kunstiteadlasi, kelle jaoks „Vabadussõda on ju siiski vaid üks sündmus teel vabadusele“. Eestil on au ja kohus rajada Vabadussõja Võidusammas, tehes sellega kummarduse oma väärikatele esivanematele.
Võidusammas kui sümbol Tänase Eesti „vingatsmeeste“ seltskonna peamiseks argumendiks seista vastu Võidusamba püstitamisele, on väide, et ükski esitatud kavand pole küllalt hea ja kõiki rahuldav. Jah, ei ole – ja ei saagi kunagi olema! Liiga palju on selleks erinevaid maitseid ja arusaamu.
Kuid Vabadussõja võitu märkivat üldmonumenti näha absurdselt abstraktses vormis oleks lugupidamatus ka nende vastu, kes selles heitluses oma elu jätsid. Tegemist on konkreetse ja meie riigi seisukohalt kõige olulisema sündmuse jäädvustamiseks püstitatava tähisega. Alalhoidlik ja jõuliselt sümboolne lähenemine, nagu võidutöö seda teeb, on Võidusamba puhul loogiline ja kiiduväärt.
Esikoha pälvinud töös domineerib Vabaduse Rist, mille autoriks on Eesti kunstiklassik Nikolai Triik. Tegemist on Vabadussõjas osutatud teenete eest antud Eesti riikliku teenetemärgiga. Selle annetamine lõpetati, kui jõuti järeldusele, et väärikaimate osalenute teened on tunnustuse leidnud. Kuigi teenetemärk on jätkuvalt Eesti riiklike ordenite hulgas, seda praegu ei omistata. Jälle antaks Vabaduse Riste vaid juhul, kui puhkeks sõda Eesti riikliku iseseisvuse pärast. Seega on nii Vabadussõda kui ka Vabaduse Rist peaaegu üheselt kattuvad. Nii polegi paremat sümbolit Vabadussõja jäädvustamiseks!
Kraapsjalga tegemas Õõnsalt kostab muretsemine, et kunstiline tase pole küllalt kõrge. Ka jutt sellest, et mingi muu kavand oleks selgemini mõistetav, on üdini variserlik.
Oh alandlikku soovi meeldida ja olla sarnane võõrastele! Kartus selle ees, et pärga asetavad presidendid ja diplomaadid võivad olla teistsuguse maitsemeelega, on sügavalt naeruväärne. Me ei püstita Vabadussõja Võidusammast selleks, et saabuv Kurrunurrumaa keiser kunstieksperdi kombel vaimustusest silmi punnitaks. Iga hinna eest kraapsjala tegemise ja võõrastele meele järele olemise tahe võiks juba taanduda, iseseisvusaega on selleks piisavalt olnud!
Vabadussõja Võidusammas on MEIE tähtsaimale ajaloosündmusele pühendatud ja meil on õigus ka seda tõlgendada nii nagu MEIE seda õigeks peame – Eestile omaseid väärtusi ja traditsioone hinnates ning austades. Võidusamba rajame ikka endi jaoks, mitte välismaalaste ees eputamiseks.
•••
Jälgides käesoleval suvel-sügisel meedias toimunud väitlust Võidusamba ümber jääb üle tõdeda fakti, et kaugeltki kõik ei jaga proua Kodrese küünilisi seisukohti. Paljud tuntud ja tunnustatud Eesti avaliku elu tegelased on mõistvalt suhtunud Vabadussõja Võidusamba kavandisse. Leheruum ei võimalda siin kõiki neid üles lugeda, kuid mainiksin siiski kolm nime, kelle pädevuses ei ole võimalik kahelda: arhitekt Vilen Künnapu, kunstnik Jüri Arrak ja arhitektuuriloolane Mart Kalm.
Küsigem siis ometi: kas need oma ala väljapaistvad profid on tõesti pimedusega löödud?
(Pikem versioon 20. nov. Postimehes) 