21.—23. juunini toimus Jordaania pealinnas Ammanis Maailma Majandusfoorumi erakorraline kohtumine, kus olid esindatud ÜRO, Euroopa Liit, USA ja Venemaa. Ajakirjanikud ja osalised ise ristisid selle neljapoolse kohtumise Lähis-Ida kvartetiks.

Mitmed vaatlejad imetlesid osalenute suutlikkust erimeelsusi ületades „ühtse rindena” esineda, mis peegeldus ka pühapäeval televisioonis näidatud pressikonverentsil. Ometi tundub rahu leidmine USA poolt pakutud teekaardi järgi Lähis-Idas järjest vähem tõenäoline olevat sedamööda, kuidas vägivald seal taas tuult tiibadesse kogub. Lisaks kvartetile oli kõrgele foorumile kutsutud mitmeid Lähis-Ida riikide ametiisikuid, sh. USA survel ametisse nimetatud Palestiina peaminister Mahmoud Abbas, kellega Iisraelil on ilmselt lihtsam suhelda kui tumeda minevikuga palestiinlaste omavalitsuse juhi Yasser Arafatiga.

„Me peame edasi liikuma,“ kannustas USA riigisekretär Colin Powell kõiki kohtumise osapooli Surnumere kaldal. Kreeka kui Euroopa Liidu praeguse eesistujamaa välisminister George Papandreou lubas seepeale, et kogu rahvusvaheline üldsus töötab ühel meelel rahu saavutamiseks Lähis-Idas.

Pühapäeval levitati ÜRO peasekretäri Kofi Annani, Vene välisministri Igor Ivanovi, Kreeka välisministri George Papandreou, USA riigisekretäri Colin Powelli ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekuametniku Javier Solana allkirjadega memorandumit, milles kvarteti liikmed olid hoolikalt vaaginud poliitilisi arenguid viimasest, m.a. detsembris Washingtonis toimunud kohtumisest saadik.

30. aprillil USA poolt esitatud nn. teekaart rahule peaks võimaldama Iisraelil ja Palestiinal 2005. aastaks kõrvuti ja rahumeelselt eksisteerida iseseisvate riikidena. Kvartett väljendas lootust, et mõlemad osapooled võtavad sellega seoses endale kohustusi ja pühenduvad kõnealuse eesmärgi saavutamisele.

Need ilusad soovid ja sõnad põrkuvad kahjuks Hamasi, Palestiina Islami Jihadi, al-Aqsa Märtrite Brigaadide jt. äärmusrühmituste pulbitsevale vihale juudiriigi vastu. Ei Arafat ega Abbas suuda nende veendumusi murda, ja terror kestab.

Kuid ega Iisraelgi siidkinnastes tegutsenud pole; vast ainult selle vahega, et on üritatud tabada ja hävitada kõige kõrgema kaliibriga terroriste ning püütud võimaluste piires vältida süütuid ohvreid — lapsi, naisi ja vanureid. Palestiinlaste eesmärk näib olevat just vastupidine — hävitada armutult tsiviilelanikkonda.

Ammani kohtumisel tõsteti ka esile USA presidendi George W. Bushi isiklikku panust ja rolli rahuinitsiaatorina Araabia-Iisraeli konfliktis; kõneldi võimu üleandmisest palestiinlastele Petlemmas ja Gazas ning paralleelselt sellega Iisraeli vägede eemaldamisest kõnealustest paikadest; avaldati lootust palestiina terrorirühmituste taltsutamiseks ja lõpliku rahu jaluleseadmiseks.

Memorandumis väljendatud veendumus, et teiste Lähis-Ida riikide abiga on võimalik vägivalda ja pimedat vihkamist ohjeldada, pole ju iseenesest uus, ent tegelikkus on tõestanud selle teostamatust. Liiga palju erinevaid vaateid ja seisukohti — igaüks „vehkleb“ oma tõega ja kaitseb seda tuliselt.

On mõneti irooniline ja muidugi kahetsusväärne, et kõigest paar tundi enne ülalmainitud pressikonverentsi toimumist tapsid Iisraeli sõjaväelased Hebronis kaks palestiinlast, üks neist Hamas'i juhtiv tegelane Abdullah Kawasme, keda peetakse isiklikult vastutavaks 25 juudi surma eest. Hamasi tipptegelane Abdel Aziz Rantissi, kes pääses kergete vigastustega Iisraeli hiljutisest rünnakust, tõotas kurjalt ja kõrgilt taas kättemaksu.

Iisraeli peaminister Ariel Sharon näeb asju muidugi teisest vaatevinklist; ta nimetas Kawasme tapmist „strateegiliseks võiduks” ning kinnitas, et Iisrael jätkab seesuguseid operatsioone.

****

Kvartettidesse kutsutakse mängima või laulma parimaid ja suurte kogemustega muusikuid. Nad peavad kindlalt oskama oma partiid, kuid olema samas võimelised kuulama ja arvestama oma kaasmusitseerijaid. Ammani kohtumisel osalenud targad poliitikud tõestasid oma haruldast koosmängimise (või laulmise) võimet.

See aga ei tähenda veel kaugeltki, et kogu orkester ehk rahutu Lähis-Ida piirkond suudaks sama kergesti ühist keelt leida ja mängida-laulda ühe noodi (ehk rahu teekaardi) järgi. Nii annavadki mitmed nimekad araabia väljaanded oma esmaspäevastes juhtkirjades mõista, et Lähis-Ida orkester ei suuda sugugi pakkuda ülejäänud maailmale nauditavaid muusikalisi elamusi ja et neil tuleb veel kõvasti harjutada. Süüria ajaleht Tishrin ironiseerib: „USA käsitleb Iisraeli terrorismi rahuponnistusena.“ Araabia Ühendemiraatide Al-Bayan kinnitab, et USA rahu teekaart vastab üksnes sionistide huvidele ning Egiptuse lehes Al-Jimhuriyah leitakse, et USA tegeleb vaid Iisraeli õigustamisega viimase igapäevastes rünnakutes palestiinlaste vastu.

Nõnda on siis lood orkestriga. Või pole äkki ka kvartett ise ka nii ühtlane, kui näib?

Pühapäeval antud rekordilise pikkusega pressikonverentsil tunnistas Vene president Vladimir Putin küll Lähis-Ida teemat käsitledes Kremli poliitika ühtelangevust Valge Maja omaga, kuid tähtsustas samas Yasser Arafati rolli, mida Washington sooviks teadupärast elimineerida. Putin nimetas teda mõjuvõimsaks meheks, keda Lähis-Idas kõrgelt austatakse.

Võibolla vajaksid nii kvartett kui orkester üht head dirigenti? Küsimus on, kust teda leida, sest see isik peaks olema nagu külalisdirigent: sõitma kohale kusagilt kaugelt ja erapooletult, üksnes ettekantava muusika huvidest lähtudes juhatama orkestrit, andes kord ühele või teisele pillirühmale võimaluse esile tõusta.

Märkmed: