Tegelikkuses pole aga ükski edukas sõjakäik taganud tuleviku probleemide lahendamist. Aleksander lootis oma kirevahõimulist suurriiki valitseda, tuues vallutatud aladele võrdustamismõisteid. Teame tänapäeval, et võõra toodud seadused, ülalt määratud mõisted tekitavad mitte ainult poliitilisi, vaid ka kultuurilisi takerduspunkte.
Seisame inimkonnana mitme erineva Gordioni sõlme ees, mida Aleksandri kiire mõõgahoop tänapäeval ei suudaks lahendada. Neist olulisimate hulgas on ühine keskkonnakaitse. Teadagi on jõukamad riigid oma heitmaterjalide tootmisega ohustanud maakera tundlikku tasakaalu. Heitgaasid, prügilad, tuumajäätlad, tuhamäed — nimistu on pikk. Arukamad ning kaugemale vaatavad ilmakodanikud heaoluriikidest on astunud samme, mis on asetanud keskkonnakaitse poliitilisele areenile. Paljudele on mõistlik keskkonnakaitsepoliitika sine qua non: mõistuseta pole enam midagi kaitsta; terve ja tegutseva keskkonnata pole inimestel kohta, kus mitte ainult elada, vaid ka ehitada edaspidiseks. Tulemuseks pole mitte ainult kohalikud seadused, vaid rahvusvahelised ettevõtmised, mis loodavad tagada kainet mõtlemist, kuidas kaitsta habrast planeeti.
Kyoto protokoll, mille eesmärgiks on pidurdada süsihappegaaside ehk kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist piirava lepinguga, on üks selline õilsate eesmärkidega strateegia, mis on takerdunud tohutusse umbsõlme. Tööstused mitte ainult arenenud maades, vaid ka arenguriikides reostavad loodust halastamatult. Kõige kiuste puudub ühine nõusolek, kuidas probleemi lahendada.
Kvootidega kauplemine
Omamoodi muudab olukorda võimalus saastamise kärpimist tulutoovaks äriks muuta. Esiteks lähtub Kyoto protokolli kinnitamine mineviku pattudest. Et rahvusvaheline lepe jõustuks, peavad seda heaks kiitma tööstusriigid, kelle õhusaaste moodustas 1990.a. andmetel 55% kogu maailma saastest. Kui need riigid sellega ei suuda toime tulla, on leppe alusel võimalik üle kanda emissioone riikidele, kus saastamistegevus on madalam. Välja on kujunenud omamoodi börs, parema sõna puudusel. Euroopas, kus mitmed riigid pole veel suutnud, leppega nõustumisele vaatamata, toime tulla Kyoto alusel lubatud riiklike heitkoguste jaotuskavade saavutamisega. Teisisõnu, on olemas kasvuhoonegaaside "ülejääk", mida sooja ja elektritootmise ettevõtted katsuvad teisale müüa, samas kui teoreetiliselt otsitakse viise, kuidas asendada saastavaid kütusmaterjale vähem kahjulikega. Tähendab, üldsumma jääb samaks, kvoodid muudavad omanikke, kasvuhoonegaase ei vähendata.
Pole üllatuseks, et mitmed kliimamuutuse eksperdid peavad Kyoto protokolli all planeeritut nõrgaks strateegiaks. Kliimasoojenemise probleem pole lihtsa lahendusega. Isegi kui maailma suurim saastaja USA, kes senini pole leppega ühinenud, peaks esitama volte face, mida vast taasvalitud president Bushi administratsioonilt pole oodata, siis Venemaa kontrollimata tööstuse reostav panus, lisaks arenguriikide omale, millede kasvuhoonegaaside eritus jõuab järgmise põlvkonna jooksul arenenud riikidele järele, ei tooks see mingit vähenemist. Kui riigid saavad Kyoto kvoote mujalt osta, siis ei ole stiimulit kodust õhkupaiset pidurdada. Kasvuhoonegaaside eritamine ei vähene ega seda kärbita, kui patused polluteerijad saavad teistelt riikidelt kvoote osta.
Möödunud nädalal kinnitas Vene president Putin viimaks Kyoto protokolli. Tuletaks meelde, et alles maikuus esinesid Putinile vene teadlased ametliku soovitusega eirata lepet, leides, et Kyoto protokollil puudub teaduslik alus, ning et ettenähtud lepe mõjuks Venemaa majandusele negatiivselt. Putinil on teatavasti majandusplaan, mille eesmärgiks on kahekordistada kümne aastaga Venemaa sisemajanduse kogutoodangut. Vene Teaduste Akadeemia koostas Putini palvel ülevaate, mis kinnitas, et eesmärk oleks Kyotot jälgides ohustatud. Tarvitati tuttavaid väljendusi Vene suveräänsuse kaitseks, üks riigipea abi isegi nimetas lepet "rahvusvaheliseks Auschwitziks". Julm ning vale viis veenda oponente, et protokoll lämmataks Venemaa majanduse toibumise.
Mis siis viis Putini meelt muutma? Majanduslikud kaalutlused, mida muud. Kremli kiire seisukoha muutmine on seotud lootusega saada Maailma Kabandusorganisatsiooni WTO liikmeks. Venemaa vajab WTO liikmete, eriti Aasia ning Lõuna-Ameerika toetusallkirju. Nemad omakorda soovisid Kyoto kinnitamist. Euroopa Liidu seisukoht Vene WTO kandidatuuriga on seotud nõudmisega, et Venemaa sisemaised energiatariifid oleksid võrdsed globaalsete tariifidega, seisukoht, mida Putin on kategooriliselt eemale tõuganud. Samas on ELi juhtisikud tungivalt soovitanud Putinile ja Duumale liituda Kyoto leppega, sest USA eemalseismisega ei saaks lepe jõustuda Venemaa osaluseta.
Kyoto mõju piiratud
Siiski, klimatoloog Eileen Clauseni sõnul on Kyoto isegi Venemaa liitumisejärgselt nõrk strateegia. Seniks leppega ühinenud riigid — Kanada, Jaapan, Uus-Meremaa ning Euroopa riigid — paiskavad õhku vaid kolmandiku maailma kasvuhoonegaasidest. USA ja teised arenenud riigid, mis ei ole ratifitseerinud Kyoto lepet, vastutavad lõviosa atmosfääri reostavate gaaside tekke eest.
Süüdi on esiteks 1990.a. arvude tarvitamine, teiseks börs ehk luba kvootidega kaubelda, kolmandaks tegur, et isegi kui riigid on leppele alla kirjutanud, pole nad suutnud vähendada süsihappegaaside emiteerimist. Kanada, kus loodetakse kodaniku isiklikule panusele, mitte suurtööstuste poolsetele vähendustele, on silmatorkavaks näiteks. Et jõuda Kyoto eesmärgini, mis taotleb 2012. aastaks maailma kasvuhoonegaaside vähendamist kogunisti 8% võrra 1990.a. arvudest, vajab rohkemat kui poliitilist mängu, WTO allkirjade kogumist. Venemaal on saastamispärand paigas, vaevalt et venelased suudaks Kyoto eesmärkideni jõuda, kuna neil puudub selline kontroll, tehniline infrastruktuur, mis on olemas Euroopas. Putini äsjast allkirja ei saa muus valguses näha kui kalkuleeritud WTO liikmekssaamise strateegiat — keskkonnakaitse ei mahu ta pikaajalisse majandusplaani.