Juhtus see Riias, võib see juhtuda ka Tallinnas. Riiat ähvardati mõni nädal tagasi terrorismilöögiga. Ka eesti mehed tegutsevad Iraagis ning mujalgi USA ja läänlaste väljanihutatud liitlastena. Neid pannakse tähele; ka seal, kus seda vaja ei ole. Poolteist nädalat tagasi arutas Riigikaitsenõukogu terrorismiohtu ja selle maandamist Eestis: õnneks ei midagi ärevamat, ka seekord mitte. Kusjuures äkiline häving plahvatub ikka ettearvamatutest suundadest. Üllatusefekt, jõhker toorus ja selle kaudu tekitatud paanika ongi need meetmed, millega püütakse saavutada kaugemaid sihte.
Küll elatakse Eestis nädal nädalasse rahulikult, täiendatakse haridust, teenitakse raha, vaieldakse Toompeal, nagu ikka. Elu läheb edasi ka pimedatel novembri-detsembri kuudel. Kuid samas, selles ei maksa meil kahelda, tegutsetakse mõnes päris suures asutuses sihikindlalt ja professionaalselt Eesti majandusliku ja poliitilise iseseisvuse pärssimiseks ja küllap ka lõpetamiseks. Passiivsus Eesti osas oleks Vene välis- ja sõjaväeluure ränk teenistusviga. Käegalöömine Eesti puhul ei ole praeguse Kremli juhtkonna puhul ettekujutatav.
Üksteist aastat tagasi töötas E.V. Kaitseministeeriumis kokku umbes 25 rohkem ja vähem kvalifitseeritud inimest. Samal ajal tegeles Moskva FSB keskuses üle 60 inimese juhtivalt Baltikumiga. „Me oleme väga huvitatud Baltikumis toimuvast,“ tsiteeris Rootsi „Dagens Nyheter“ üht FSB tippametnikku. Kui mitusada (?) agenti sealtsamast juhendati Eesti territooriumil, sellest muidugi juttu ei olnud, ka mitte GRU käendatud „magajatest“. Samal 1993.a. kevadel korraldas Vene vägede ülemjuhatus Riias suurema staabi- ja luuremanöövri. Sihiks oli vallutada „strateegilised objektid“ Eesti ja Läti iseseisvates vabariikides ja hoida neid abi tulekuni; teadagi kust.
Viis aastat hiljem, ehk vaid kuus aastat tagasi, viis Pihkva 76. kaardiväe dessantdiviis läbi manöövri „Tagasitulek“. Alustati laiarindelise mobilisatsiooniga ida pool Pihkvat ja tungiti laial rindel edasi; teadagi, mis ilmakaares. Ei maksa uskuda, et juhtivad ringkonnad sealpool piire midagi nii väga unustanud, või et seal midagi nii väga muutunud oleks.
Ning alles see oli kui teavitas meid Vene derzhaava poole pressiv president oma uutest tuumarelvarakettidest (SS 27 Topol M, 11 000 km porteega). Laastades juba aastaid Tshetsheenia maad ja rahvast kordas ta üle oma ennetava kallaletungi doktriini, infiltreeris jõuliselt Ukraina presidendivalimistesse ja autasustas uhke ordeniga 1991.a. augusti juhtivputshisti marssal Jasovit; kas mäletate veel seda väga omapärast nägu? Ning virises ja vingus samal ajal teisel rindel president Putini juhtdiplomaat ELi juures. Ta oli väga mures väidetava Balti värsketest liikmesriikidest levitatud „venevastasuse“ üle. Kolmas rinne, Vene duuma, võltsis vaid nädal aega tagasi jämedalt Eesti-Läti ajalugu; ilma vastuhääleta. Olgem päris kindlad, sealt poolt surve ei vähene.
Hea siis, et oleme NATOs, hea, et oleme ELis. Hea, et meil on kasutada suuri vihmavarje. Sääraste riistapuude miinus on aga see, et need tuleb äkitses rahevihmas kohe üles leida, osata plaksti lahti lüüa ja loota, et nad on ikka veel terved. Pealegi ei ole nad meie omad. Nende lahtilöömise üle otsustavad teised.
1. detsembril täpselt 80 ümmargust aastat tagasi joosti, lasti, purustati ja tapeti Tallinna tänavail. Terroristide eesmärk oli haarata võim kasvõi sutkiks, relvastada töörahvas ja kutsuda telegraafi teel kohale abivägi; teadagi kust. Kominterni ja kuulsusrikka EKP eestvõttel tungiti kallale magavatele. Seljatagant kõmmutati maha kõndijaid. Virutati pomme politseijaoskondadesse jne. Surmati kokku 21, haavati 41 inimest. Ilmselt eeldasid terroristide juhid Anvelt ja Klein leninlikku „revolutsioonilist olukorda“ Tallinnas ja Eestis — eksisid seltsimehed! Ei tormanud nendega kaasa, ei lasknud end "ülestõusnute" poolt relvastada ei linna ega maa töörahvas.
Kui arvestada punaste väidetava 279 varahommikuse terroristiga, siis maksab teada, et Eesti 1922.a. rahvaloenduse andmetel elatus 15,7 % elanikkonnnast ehk u. 160.000 inimest tööstusest. Järelikult magasid vähemalt 159.700 eesti töölisperekonna liiget maha võimaluse osaleda "eesti relvastatud töörahva kangelaslikus ülestõusus". Sama kehtib umbes 600.000 maainimese kohta. Pealegi tunti eriti Ida-Eestis hirmuäratavat nn. Töörahva Kommuunat ning osati Eestis üldiselt lugeda. Loomulikult ilmusid sellal ka vasakpoolsed lehed, saadaval oli välismaiseidki. Seega oli Eesti töölistel, erinevalt N. Liidu omadest, võimalus endale ise otsida soovikohast informatsiooni kodumaa ja maailma käekäigu kohta. Vahepeal oli idast Eestisse naasnud umbes 150.000 inimest, neist 40.000 ametlikku optanti pärast 1920.a. Tartu rahu. See tähendab, et Eestis tunti Nõukogude Liitu küllaltki hästi. Kui taheti 1920-ndail aastail maalt välja rännata, siis ei liigutud mitte itta, vaid suund võeti hoopis läände, peamiselt Ameerikasse.
Loomulikult olid eesti tööliskonnal tollal rasked ajad, eriti töötul talvepoolaastal, nii et põhjusi demonstratsioonideks ja opositsiooniks leidus. Sellele vaatamata ei mindud vägivaldset teed. Põhisedusliku vabariigi vägivaldne kukutamine ei olnud alternatiiviks. Nii jääb rahva mittekaasaminek üheks punaste mässuhakatuse läbipõrumise peapõhjuseks. Teist peapõhjust tasub otsida terroristide enda seas.
Punaste Tallinna mässuhakatuse heroiseerimised algasid juba 1925.a. Nad kulmineerusid Varik & Murdmaa 1974.a. super-monumendiga Balti jaama ees, Vaino Väljase 1974/78. a. ülistusega, Mati Undi & Kaljo Kiiski filmiga "Surma hinda küsi surnutelt" (1979) ja lõppesid A. Sunila faktoloogia osas hinnatavatele uurimustele tugineva 1984.a. "Rahva Hääle" juubeliartikliga. Vastupidiselt neile entusiastidele tuleb konstateerida, et mässu plaan oli umbes sama nõrk kui terve selle avantüüri juhtimine.
Näiteks ei tuntud erinevalt juba Aleksander Suurest († 323 e.Kr.) ja Leninist (okt. 1917) jõukoondamisprintsiipi kui läbimurde eeldust. Killustati olemasolevaid liiga väheselt kohaleilmuvaid jõude tervelt 20. objektile. Samas jäeti puutumata strateegilise tähtsusega sõjaväe sidekeskus ja Keskvangla, kus ootasid oma saatust 149 miinus 1 seltsimeest, nende seas lootustandev Olga Künnapuu. Pealegi puudus enam kui pooltel terroristidel sõjaväeline kogemus. Polnud nad teeninud ei tsaari, Laidoneri ega Trotski all. Ometi on just tänavalahing üks distsipliini ja meelekindlust nõudvamaid võitlusvorme. Ei imesta, et tänavail kinnivõetute seas leidus 33 Vene autonoomsete Tallinna sadamatööstuste Dobrofloti ja Tsentrosojuzi töötajat ja 6 Pika tänava saatkonna teenistujat. Ka varustus oli terroristidel kehv. Loodetud 70 Thomson-Colt automaadi asemel saadi kätte vaid 5.
Rängalt alahinnati vastast, Vabadussõja alles võitnud Eesti Vabariigi ohvitsere oma 4000-mehelise Tallinna garnisoniga. Lisaks eelnevale puudus mässajatel nimetamisväärne luure, taktikaline paindlikkus ja side, alternatiiv- või reservplaanist rääkimata. Tähendab, et pärast väljaastumist ei saadud rünnaku käigus parandada ega muuta enam midagi. Ka ei valitsetud tempo-printsiipi, tähendab edu kiire arendamise tähtsust. Ilmselt oli mässujuhtidel tundmatu Marxi ja Lenini maksiim: "Defensiiv on relvastatud ülestõusu surm."
Soovida jättis ka kohapealne juhtimine. Esiteks olid suhted Vene tagalaga korralikult sassis, ja teiseks hinnati üldolukorda vääralt, mingist revolutsioonieelsest olukorrast ei võinud Eestis olla juttugi. Ikka mindi peale. Loodeti õnnele, toorusele ja üllatusefektile. Loodeti, et Tallinna tööliskond tuleb kaasa lööma, et 10. Jalaväerügement tuleb üle. Loodeti, et kodutehtud pommid plahvatavad, et abivägi ilmub piiri tagant. Optimismist puudust polnud. Ise lahkelt põgenedes jätsid mässuhakatuse tegevjuhid Anvelt ja Klein oma mehed taandumisplaanita Tallinna äkitselt väga külmadele tänavatele — söödaks vabariigi välikohtutele.
Nii osutus õigeks riigivanema Friedrich Akeli pisut üleolev ütelus paar kuud enne mässukatset: "Kommunistid Eestis ei moodusta mingisugust hädaohtu, kuna kõik nende juhid istuvad kinni (nn. 149. protsess) või on Venemaale põgenenud. Kohalejäänud suhteliselt vähearvulistel puuduvad edukaks tegevuseks vajalikud intellektuaalsed võimed." Ei korvanud juhtide elementaarseid ja saatuslikke vigu ei N. Liidust toodud plaan ega sealt imporditud juhid, rünnakrühmad ega relvad.
Siiski väitis hiljem kindral Laidoner, et vabariigi iseseisvus oli 1924. 1. dets. olnud nagu noateral. Jah, kui oleksid meie mundrimehed, kes äkitselt sattusid löökide alla, hakanud suures segaduses naba uurima ja nina puurima või midagi kellegagi hästi püüdlikult kooskõlastama, selmet kohe prauhti vastu panna, siis olekski olnud Anveltil käes ihaldatud sutki ja koos sellega telegraafiühendus Leningradi ja Pihkva osaliselt juba mobiliseeritud sõjaväeringkondadega.
Nii peaks olema selge, et seekord päästis päästikuperspektiivis Eesti riigikorda N. Liidu jubedustest nii noorte kui ka veidi vanemate meeste "Vabadussõja vaim". Püsti ja vastu! Tõsi, see ei löönud lõkkele igal pool, iga mehe juures. Ja kõik, mis vabariigi poolel hiljem hiilgama nühiti, ei olnud mitte päris kuld. Mitmed asjaolud püsivad ikka veel segastena.
Kuid nimepidi võiks ka siinkohal nimetada neid, kes tegutsesid eeskirjadekohaselt, nagu neilt loota võis, ja pöörasid oma julge initsiatiiviga sündmuste käiku: Sõjaministeeriumis 19-a. täägivõitleja reamees August Mihkel Keng, 22-a. kapral Richard Brückner ja veebel Rudolf Aaman, 21-a. Tondi kadett Albert Pesur, allohvitseridest 22-a. August Schaurup Sidepataljonis ja 19-aastane Alfred Klemmer, kes mõlemad olid infiltreerinud punaste sekka, ning juba 26-a. tanki püstoliga tagasivallutanud Rudolf Kaptein Autotankide divisjonist. Neile sekundeerisid ägedad vanemohvitserid Herman Rossländer ja Karl Ainson Balti jaama tagasivallutamise juures ning soomusautoga kiirelt mööda linna liikuv Raudne Likvidaator kolonel Raudvere. Unustada ei tohiks kindraleid Juhan Unti, Tallinna vilunud garnisoni ülemat, legendaarset Landeswehri purustajat Ernst Põdderit, kes tulles öiselt joomingult restoran "Lindenis" rakendus n.-ö. käigu pealt Postkontoris (N.B.! pärast kella 5. hommikul!) ega kell 10 ülemjuhatajana ametisse astunud ja rahulikult toimivat Johan Laidoneri.
Jah, rahvusvahelised vihmavarjud on suurepärased, maksku nad meile mis maksavad. Ilma nendeta me ei üldse saa. Sealjuures oleks nende omanikel kindlasti meeldiv teada, et neil pole vaja igal pool ja iga väiksema rahehoo puhul rakendada kohmakat ja maksimaalvarianti.
Küll on tänapäeva Eestis terrori oht kahanenud, aga see pole kuhugi kadunud. Rahvusvaheliste julgestajate julgustuseks tuleks meil olla pidevalt heas vormis. Selleks otstarbeks peaksime arendama koostööd mitme ministeeriumi vahel, nagu haridus-, sise- ja kaitseministeeriumid, kasvõi kooskõlastatult (!). Edendada tuleks jõuliselt ja sihipäraselt varem mainitud "Vabadussõja vaimu", muidugi kaasaegses vormis ja viisil. Sest tegemist pole ju muu kui normaalse peremehetunnetusega omaenda maal: ise ehitad, lood ja vastutad, ise kaitsed. Vaevalt et obligatoorse kaitseväeteenistuse lõpetamine sel puhul õige asi on? Kui presumtiivne terrorist ikka teab, et talle suudab ja oskab iga tänaval vastuastuv mees, või ka naine, hävitavalt ära teha, küllap ta siis mõtleb kaks korda enne kui tulema hakkab.
Näide: ergutava ja moodsa rahvusliku koostöö näitena sündis alles film "Nimed marmortahvlil". Nagu räägiti, vaatasid noored seda õhina ja liigutusega. Nii et arenguruumi ehk jätkub? Tõlkida tuleks kasvõi riigi kulul S.S. Montefiore klassikut Stalini ja tema Kremli õukonna kohta (Stalin and his Red Court. 2003) ja jagada seda tasuta üle maa! Näidata võiks riigi kulul Saksamaal parajasti laineid löövat filmi Hitleri viimaste päevade kohta (Der Untergang). Need teosed mõjuvad saneerivalt kõiksugu totalitarismilähedases umbrohus.
Põhiseaduse § 54 ütleb, et kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada omaalgatuslikku vastupanu põhiseadusliku korra vägivaldsele muutusele. Selles vaimus ja olles tutvunud 1924.a. 1. dets. sündmustikuga andis kindral Einseln 1995.a. jaanuaris kaistejõududele püsikäsu spontaansele relvastatud vastupanule võimaliku kallatungi puhul. Need dokumendid loevad. Ometi peavad parlament ja valitsus leidma viisi, kuidas tuua need mõlemad riiklikkuse põhisätted kodanikele lähemale. Tuleb leida moodus, kuidas ülendada spontaanse vastupanu vaim ja võim noorsoo loomulikeks mõtte- ja tegutsemismallideks, näiteks soliidse ja arendava sõjaväelise väljaõppe näol. Selleks kohustab meid, eriti tänasel 1. detsembril, ohvriterikas minevik. Aga ka helgejumeline tulevik.
Kommentaar: LÄBIPÕRUNUD TERRORISMIATAKK TALLINNAS 80 AASTAT TAGASI
Arvamus
TRENDING
