Eesti riik peab selgemalt rääkima väärtustest, mida pühaks pidada. Meil valitseb viimastel aastatel siin totaalne segadus. Kasvavale põlvkonnale ei pruugi näiteks alati päris selge olla, kas riik üldse soovib neid näha kaitseväes või mitte. Samuti on ka poliitikute suhtumine mõnuainete tarbimisse sageli kahtlaselt ebamäärane. Me võime küll kiruda kasvavat põlvkonda, aga ehk tasuks vahel ka peeglisse vaadata ja küsida, millist eeskuju me ise kasvavale põlvkonnale anname.
See, et laps on kodu peegel, on üldiselt teada. Kui lapsest saab teismeline, on tema eesmärgiks saada iseseisvaks nii psühholoogiliselt kui majanduslikult. Nii ongi tänapäevases mõistes teismeline ka 20ndates eluaastates noor, kes on kehaliselt küll täiskasvanu, kuid pole veel lõpetanud oma õpinguid ja sõltub lähedaste rahalisest toetusest.
Need 18- ja 19-aastased, keda äsja ajateenistusse võeti, on aga klassikalises mõistes teismelised. Neil on reeglina luud-lihased, samuti isiksus veel kujunemisjärgus. Küll on nad jõudnud suhtluses staadiumisse, kus täiskasvanute poolt esitatud küsimustele vastatakse nii, nagu arvatakse küsijat ootavat ja soovivat. Täiskasvanute maailmaga suhtlemisel on oma arenguetapid. Nii teab iga lapsevanem, et varases teismelise-eas (11-13-a.) laps käitub otsekui olles veendunud, et täiskasvanu teab temast kõik ja jätab seetõttu paljud asjad rääkimata.
Varsti saab ta aga aru, et ega need täiskasvanud nii läbinägijad ka pole. Siis hakatakse vastama vaid „jah“ ja „ei“, andes mõista, et mis te topite oma nina minu maailma. Järgneb periood (millest mitte kõik välja ei tulegi), kus ollakse otsekui täiskasvanute maailma peegliks – küsimustele antakse taas meeleldi selliseid vastuseid, nagu arvatakse küsijat kuulda soovivat. Matkitakse ka neid, kelle sarnaseks tahetakse saada. Tegelikkust peegeldab vaid kehakeel.
Äsja olid eesti massimeedias tähelepanu all kutsealuste marihuaanapeod jms enne kaitseväkke minekut. Ehkki alkoholi tarvitamise jääknähte ei mõõdetud, oleks siin ilmselt erandiks mittetarvitaja. Nagu peaksid need noored olema teistsugused kui nende eakaaslased! Narkootikumid on riigis vaid silmakirjalikult keelatud, tegelikkuses sõltub nende ainete tarvitamine vaid rahakoti paksusest ja noore enda valikust.
Noored peegeldavad aga väga selgelt riigis lubatud-keelatud käitumisnorme. Järelikult on nad veendunud, et südames riigiisad seda ju pahaks ei pane, kõik ju teevad nii, st suitsetavad vahetevahel marihuaanat; või kui rahakott paksem, väike kokaiinilaks vaid kaunistab elu, alkoholist rääkimata. Kuivõrd tundlikud on noored, näitab seegi, et amfetamiini populaarsus näib noorte hulgas olevat langenud. Amfetamiini tarvitajate väga ilmsed ajukahjustuse nähud on neile nähtavasti juba teada.
Kui akadeemik Ain-Elmar Kaasik hiljuti riigikogu ees esinedes nimetas kutsealuste noorte põlvkonda „lodevaks“, siis kas ta mitte ei nimetanud lodevaks meie riiki ja selle valitsejaid?
Ja veel üks küsimus, mida minu teada meil uuritud pole. Teatavasti on alkoholil võime tekitada ajurakkude hävingut, seda rohkem, mida noorem on inimene. Samuti on tubakal ja kokaiinil märkimisväärne kahjustav toime närvisüsteemile. Tallinna kooliõpilaste küsitlusest ilmnes, et suitsetavate vanemate suitsetavad lapsed on oluliselt lühemad ja kõhetumad eakaaslastest, kuid psühhoaktiivsete ainete varajase toime hilisteks nähtudeks on nii hüperaktiivsus (kontsentreerumishäired jms), nõrgem kuulmine ja nägemine, kõne, mälu ja matemaatiliste võimete vähenemine. Mitmed teadlased-õpetajad-õppejõud kurdavad, et noored pole küllalt võimekad matemaatikas. On ka analüüsitud, kui suur mõju on selles koolil. Aga võib-olla on hoopis paljude laste aju ja närvisüsteem kahjustatud? Ameerika teadlased on meditsiiniajakirjanduses rõhutanud vajadust rajada eraldi koolid taolise kahjustusega lastele, kuna tavakoolist on nende väljalangemise risk kõrge. Eraldi teema on raske alkohoolse lootesündroomiga lapsed, kuid oluliselt sagedamini esineb kahjustus tasemel, mis vähendab lihtsalt lapse konkurentsivõimet õpingutes.
Meie kutsealused peegeldavad oma kehakeele ja käitumisega neid probleeme, mis on määravad riigi kvaliteedis. Kas aga otsustajad tahavad sellesse peeglisse vaadata ja hakata noortele andma materjali peegeldamiseks, mida akadeemik ei saaks kokku võtta sõnaga „lodev“?
