Urve Palo, rahvastikuminister, sotsiaaldemokraat 2008. a. 1. jaanuari seisuga elas Eestis 1,340.935 inimest. Nendest 295.996 ehk 20% olid alla 20aastased; 814.297 ehk 61% 20-64aastased ning 230.642 ehk 18% 65aastased ja vanemad. 2009. a. alguseks on meid kokku Eestimaal umbes 1000 jagu vähem, sest vanemaid põlvkondi, kes teistele teedele lahkuvad, on enam, kui noori juurde tuleb.
Samas on rõõm tõdeda, et peredesse sündivate laste arv on viimastel aastatel suurenenud. Sündimus ühe naise kohta (1,64 last) on Eestis, võrreldes Euroopa keskmise näitajaga, juba mõnevõrra paremgi ja Eesti kogemusi perepoliitika vallas käiakse uudistamas teistest riikidest.
Sellel meeldival taustal on Eestit ees ootamas siiski raskemad ajad. Palkade kiiret kasvu pole järgnevatel aastatel ilmselt oodata ning majandusraskused kergitavad töötust. Seetõttu võivad väheneda ka perede ressursid. Paljud ütlevad, et lapsed ei sünni rahast, vaid ikka armastusest ning armastuse defitsiiti pole lähiaastateks küll ennustatud.
Me teame, et Eesti pered armastavad endiselt lapsi ning soovivad enamasti vähemalt kaht, aga sageli ka kolme järglast. Kuigi inimeste julgus peret luua on viimastel aastatel kasvanud, on see nüüd asendumas ebakindlusega tuleviku suhtes, mis tuleneb nii üldisest majanduslangusest kui ka ebakindlusest nende toetuste suhtes, mida Eesti ühiskond võib pakkuda. Viimased uuringud näitavad, et vaid iga kolmas Eesti elanik on kindel, et tal on raskel ajal kellegi teise kui enda peale loota. Selle näitajaga oleme Euroopas viimaste seas. Ebakindlus ei soosi aga selliste siduvate otsuste, nagu lapse kasvatamine, aktsepteerimist.
Mis meie kindlust siis suurendaks? Lapse kasvatamise puhul on sellel kindlusel kolm sammast – riik, omavalitsus ja pere. Õnneks ei ole riik teinud suuri kärpeid laste arvelt ja loodan, et esimesel võimalusel taastatakse ka riiklikud investeeringud lasteaedadesse, ranitsatoetus ning isade võimalus võtta lapse sünni puhul kaks nädalat riigi poolt tasustatud lisapuhkust. Hea meel on, et Eesti omavalitsused on aastate jooksul muutunud aina lapsesõbalikumaks. Kuid ka nende lapsesõbralikkust mõjutavad ressursid. Sel aastal teostatud uuring näitas, et kohalike omavalitsuste lapsesõbralikkus sõltub vahenditest ja laste osatähtsusest rahvastikus. Kumbki tulemus pole väga üllatav, kuid siiski julgustav, mis räägib sellest, et võimaluse korral soovitakse lastesse investeerida ning laste hääl on kohalikul tasandil kuuldav. Vastupidine tulemus olnuks väga kurb. Loodan väga, et see hääl on kuuldav üle Eesti, sest sellel on kaalu ja mõju.
Kolmas pere tugi on kindlasti pere ise. Siin sooviks, et Eesti pere otsustaks kõigi elu väärtuste seas just laste kasuks. Kindlasti saabuvad keeruliste aastate järel ka paremad ja lapsed kui väärtus jäävad alati. Eesti pere koosneb emast, isast ja lastest. Selleks et Eesti naisel oleks tugi laste kasvatamisel, on vaja Eesti mehel muretseda mitte ainult oma pere, vaid ka oma tervise eest, et tugi perele kestaks kauem. Kuigi paljud mehed arvavad, et naised hindavad peamiselt nende suurt teenistust, näitavad uuringud, et naised ise pole sellisel seisukohal. Samas ei ütleks nad aga ära abist koduste tööde juures. Ka kindlus teineteise tingimusteta toetamisel nii rasketel kui kergematel aegadel tuleb perele kasuks, eriti kui seal kasvavad lapsed.
Sageli armastatakse öelda, et lapsed on tulevik. Nii selgubki, et tuleviku otsused on perede kätes. Julgust lastega maa kasuks otsuste tegemisel ning rõõmu-ja armastuserohket uut aastat!
