Korraga on aga kõik muutunud. Liberaalid on sattunud häbiväärsete skandaalide keeristormi, mis tuli ilmsiks riigi pearevidendi Sheila Fraseri shokeerivast raportist. 250 miljonit dollarit on voolanud sponsorluse korras liberaalidele sõbralike reklaamiagentuuride arvetele.
Ja nii ähvardabki praeguseni peegelsiledal veel muretult seilanud valitsuse laeva poliitikamerel tekkinud torm, õigemini vesipüks. Kõige hullem aga, et laeva kapten on pea kaotanud, öeldes: „Mu daamid ja härrad, see on kõige suurem torm, mida ma iial olen näinud. Olen sügavalt vapustatud ega tea, mida teha. Mina selles igatahes süüdi ei ole!“ Kes tahaks sellise kapteniga reisi jätkata?! Liberaalist parlamendisaadik John Bryden igatahes mitte. Ta teatas, et lahkub oma partei ridadest, kuna on sügavalt pettunud peaminister Paul Martinis ja kaalub nüüd üleminekut konservatiivide leeri.
Võimalik, et see pilt on üle dramatiseeritud, aga asjatundjad kinnitavad, et nii suurt poliitilist skandaali pole Kanadas nähtud 19. sajandist saadik.
Kes vastutab?
Ametist lahkunud peaminister Jean Chrétien ja tema mantlipärija Paul Martin on astunud päästepaati ja püüavad nii kiiresti kui võimalik eemalduda tormi meelevalda sattunud laevast.
Chrétien kinnitab, et tema enam valitsusse ei kuulu ja on sellel teemal mõtlemisegi lõpetanud. Martin seevastu lubab dramaatiliselt ja isegi vihaselt korruptsiooniskandaalide algjuurteni tungida. Aga tekkinud olukorra eest ei võta vastutust kumbki endale. Nende sõnul on liberaale toetavate Quebeci firmade heldekäeline sponsoreerimine vaid käputäie bürokraatide kätetöö. See meenutab endist N. Liitu, kus suurekaliibriliste majanduslike kuritegude korral jäi alati süüdi ebamäärane „rahvavaenlaste grupp“ ja tõelised sulid sõitsid rahuga tõllas edasi. Tahaks küsida, kuidas sai keegi Kanada riigikassast võtta miljoneid dollareid, ilma et valitsusjuht ja rahandusminister sellest oleksid teadnud?
Mis ongi näiteks 100 miljonit dollarit riigi eelarve miljarditega võrreldes?! $50.000-lisest perekonna sissetulekust moodustaks see vaid 6 dollarit, mille kadumist ka kõige kitsim pereema tähelegi ei paneks.
Kanada kindralkuberneri Adrienne Clarksoni hiljutine visiit Venemaale, Islandisse ja Soome 22 ametniku ja 59 prominendi saatel läks riigile maksma 5,3 miljonit dollarit. Pr. Clarkson sisenes kuldsesse Kremli saali ise kui kuninganna; temast õhkus elegantsi ja graatsiat, kui ta võttis istet president Vladimir Putini kõrval.
Ent ka need tuulde lennutatud $5,3 miljonit näivad vaid tühise liblekesena liberaalide metsiku pillamiskire kõrval; pealegi on kindralkuberneri luksusjanule pandud nüüd piir.
Skandaalidel pole lõppu
Viimastel päevadel on esile tulnud järjest uusi piinlikke afääre. Üle 2 miljardi dollari on kulutatud relvade registreerimise programmile. Aga korralikud püssiomanikud oma relvi niisama ju paugutama ei hakka.
Just registreerimata, kuritegelike kampade valduses olevate relvadega pannakse toime üha rohkem kriminaalseid akte. Kergem on endale püssi hankida kui tööd leida, kinnitavad teadjad. Milleks siis kulutada 2,3 miljardit dollarit relvade registreerimisele ja niigi seaduskuulekate kodanike jälgimisele?
Riigi Employment Insurance (EI) fond on paisunud $44 miljardile, seda on hakatud nimetama valitsuse meepotiks. Fraseri raportist selgub, et valitsus on hakanud töötajatelt nõudma sellesse fondi igal aastal 3 miljardi dollari võrra rohkem raha, kui sellest välja makstakse. Selgub ka, et seda raha ei hoitagi eraldi fondina, vaid hoopis mingil ebamäärasel arvel nimetusega general revenues. Sealt saab vajaduse korral soodsaid laene võtta. EI rahade sihipärase kasutamise üle valvavalt komisjonilt on aga suurem osa õigusi ära võetud.
Keegi ei tea, milliseid luukeresid veel liberaalide kapis võib peidus olla. On näiteks selgunud, et föderaalvalitsus andis perek. Martini laevakompaniile 161 miljonit dollarit varem teatatud 137.000 asemel (seega üle 1000 korra rohkem!) ja et 100 miljoni dollari eest soetati valitsusele kaks luksuslennukit.
Sponsorluse summasid jagas valitsuse Public Works Department selliste auväärsete asutuste kaudu nagu Canada Post ja Via Rail; isegi RCMP on rahapesu skandaalidesse segatud. Seda kõike on tehtud variisikute, fiktiivsete lepingute ja võltsitud arvete esitamise näol.
Kunagi Põhja-Ameerika parimaks peetud Toronto ühiskondliku transpordi süsteem on lootusetult alla käinud. Tervishoiuasutustel on tõsiseid finantsprobleeme, kodutute arv kasvab ja odavaid üürikortereid pole piisavalt. Kõigeks selleks ja veel paljuks muukski vajatakse kiiresti raha. Loomulikult on kanadalased pahased ja nõuavad maksumaksjatena valitsuselt nüüd täpset aruannet viimse kui sendi kulutamise kohta.
Nii pole põhjust imestada, et liberaalide toetus on langenud 48%-lt vaid 35%-le (Ipsos-Reid’i arvamusuuring). Konservatiivide toetus on aga tõusnud jaanuarikuiselt 19%-lt 27-le.
Et tormist merd pisutki vaigistada, tahavad liberaalid valimised edasi lükata. Neid võib mõista.
Samas on tekkinud olukord vesi opositsiooni veskile. John Diefenbaker tavatses öelda, et opositsioon on „demokraatia puhastusvahend“ — niisiis pulber või pasta, mis peaks aitama valitsuskabineti pimedamadki nurgad puhtaks kasida. Korruptsioon, rahapesu, skandaalid ja muud segased afäärid viitavad puhastuse kiirele vajadusele. Vastasel korral võib vaibuva tormi varjus maailma sündida veel üks banaanivabariik.
Suurima löögi selles skandaalipuntras on kahtlemata saanud Kanada kui demokraatliku riigi rahvusvaheline kõrge maine ja usaldusväärsus. Sellest on tõesti kahju.