Tõnismäe monumendi teisaldamine ei oleks kättemaks, vaid Lihula tegudest tulenev Eesti hoidmine kreeniminekust. 

1939. a. ei astutud välja Eesti kaitseks omas mundris. See, et viis aastat hiljem pandi alandust trotsides selga Saksa vormid, oli tegelikult tingitud varasemast poliitikute praagist. Kes eurooplastest julgeb öelda – kui oleks tollal meie olukorda sattunud –, et oleks lasknud NKVD-lasi oma pereliikmetele teist korda ligidale?  

Aga sakslased? Olid nad tõesti „venelastest väiksemad sulid” või oli MRP ikkagi ühisettevõtmine? Täname õnne, et Generalplan Ost jäi ellu viimata Baltikumis.  

Teade Lihula monumendi teisaldamisest tuli kui elektrilöök ja päästis mõtted valla. Mõtted mõttevabadusest ja isegi mõttepolitsei võimalikkusest Eesti riigis, aga ka sellest, kus peaks olema võimukese.
 
Lihulat saanuks ennetada  

Osapooled ei olnud oma ülesannete kõrgusel. Miks üldse suhelda maailmaga kohmakas natsikiivrite ja Schmeisserite eksponeerimise sümbolite keeles? Keeles, mida lihtsalt ei mõisteta. Miks piksevarras, kui vajame mälestussambaid? On meil Eestis vähe näiteid räigelt provokatiivsetest sammastest?  

Lihulat saanuks ennetada. Küsimus ise jääb üles: kuhu asetada lilled langenuile? Eesti mehed on sisuliselt jäetud kirikuaia taha. Oleks see siis kaelamurdev julgustükk püsitatada korraga sadakond keskmise suurusega graniidist mälestusristi ja võtta lahinguväljad hoole alla, lõpetades trofeedeotsijate omavoli?  

Vabal maailmal oli luksus neid asju korrastada juba 1950. aastatel, kui meil võideldi veel metsades. Kui surnuaiad ja ristid on lubatud isegi sakslastele, siis on need vist lubatud ka riikidele, kes olid sakslaste ohvrid? Venemaa kisa ärgem arvestagem. Ükski meie tegu ei sobi neile. Pall on valitsuse väravas.  

Ümberringi möllab infosõda. Positiivse hõlvamise idee on sageli osutunud pelgaks mittereageerimiseks Vene desinformatsioonile. Kuhu jääb strateegilisele kommunikatsioonile omane proaktiivne sõnumite läbimõeldud kujundamine, sihgtruppide eristamine ning parimate võimalike kanalite rakendamine selleks, et meie sõnumid neile kohale jõuaksid? Kõiges selles mitteosalemine on siiski vist vale kokkuhoid.  

Välisminister ütleb: „Taasiseseisvunud Eesti jagab euroopalikke väärtushinnanguid.” Kas tohib siis rääkida pariteedist ja Euroopa solidaarsusest? Või jäädaksegi ignoreerima palki Moskva silmas ning „uue Euroopa” kogemusi? Läänes on mitmeid inimesi karistatud vabadusekaotusega juutide shoah eitamise kuriteo eest. Elie Wiesel oli see, kes ütles: „Kogemusest mitte rääkimine tähendab selle kogemuse reetmist.”  

Aga millist mõju avaldab Tallinnas domineeriv monumentaalsümbol kõikidele meist, kelle lähedasi idanaaber viis minema trellitatud loomavagunites, rääkimata nendest, keda isiklikult peksti, mõnitati, piinati ja väärkoheldi Boris Kummi ja tema käsilaste poolt Pagari tänaval, Patareis ning Kawe keldris? Kuklalasud ja inimeste laagrites surnuks kurnamine – see kogemus on meil juutidega ühine. Eesti riik ei jaksanud kaitsta kedagi meist – ka Eesti juute – Hitleri ega Stalini eest.  

Edasised teod näitavad
 
See, et Nõukogude inimesed harjusid elama koos okupantidega ja mõningatel puhkudel kollaboreerusid, on sügavalt isiklik probleem. Kõik eestlased ei ole Nõukogude inimesed. Keeruta, kuidas tahad, aga Punaarmee kiiver jääb endiselt allutatuile näkku sülitavaks sümboliks. Katse teha vabastajale kosmeetiline operatsioon selle ümberristimisega maailmasõjas langenute mälestussambaks kukkus välja nii, nagu need asjad ikka välja kukuvad. Tõnismäel käib keiser alasti.  

„Lihula samba püstitajad ei ilmutanud vastutustunnet, eirates Eesti rahvuslikke huve,” teatas Res Publica. Milline on rahvuslik huvi? Loodetavasti on see elada riigis, kus laidetakse tervet totalitaar-ideoloogiate diapasooni samas võtmestikus. Kõik uuema aja valitsused on Tõnismäe monumendi ignoreerimisega paraku eitanud omaenda võimu legitiimsuse aluseid.  

Too ansambel rajati legitiimse Otto Tiefi valitsuse kukutamise demonstratiivseks tähistamiseks. Meie ellu on vaja nüüd nii ühtlust kui tegutsemist päise päeva ajal, tulgu need teod just nimelt ootamatult. Tõnismäe monumendi ja teiste sellesuguste paigalejätmine tähendaks nüüd juba ebavõrdsust seaduse ees.  
Lihulas käitus valitsus õigesti juhul, kui käitub kõikide provokatiivsete sammastega samamoodi, muidu käituti Lihulas valesti. Või on see hoopis nii, et kõik teised tohivad märgistada meie territooriumi, aga mitte meie ise? Seda viimast lauset ei taha isegi lahata.  

Mälestussambad, ausambad ja ideoloogiliste näkkusülitamiste talumine on kolm ise asja. Edasised teod näitavad, mis värvi meie valitsus on, ja ka seda, kas eestlaste õiglustunne on valitsusele sama huvitav kui välismaine surve.  

Lihula monumendi eemaldamine jäi poolikuks lahenduseks. Oleks parem, kui meid juhitaks otsustavalt supist välja, selmet laveerida lotendavate purjedega Charybdise ja Skylla vahel.

(Ilmunud 10. septembri Maalehes)
 

Arvamus

TRENDING