Eesti riigil seisab peatselt ees väga ebameeldiv kanakitkumine Euroopa Liiduga. Mulluse paanilise ostubuumi tulemusena kogunes riiki Euroopa Liitu (EL) astumise hetkel lubamatult suur suhkruvaru — 91,658 tonni (sellest 63,068 tonni eratarbijate käes ja 28,590 tonni ettevõtete ladudes), mis moodustas EL-i uute liikmesriikide ülearuse suhkru varu üldkogusest 43%. Põllumajandusministeeriumi arvutuste järgi muretses iga Eesti leibkond oma köökidesse ja sahvritesse enne 1. maid 2004 ca 100 kg suhkrut, mille eest EL trahvib nüüd Eestit eeldatavalt kuni 850 miljoni krooniga. Täpne summa selgub lähiajal. Eesti on valmis trahvi maksma ettevõtete suhkru pealt, mitte aga eratarbijatele kuuluva eest. Sel juhul langeks trahvisumma ca 300 miljonile kroonile, mis nõutaks omakorda sisse ettevõtetelt ja mille vastu viimased juba häälekalt protesteerivad.



Miks selline arutu suhkru kokkuostmine aset leidis?


Inimesed said nimelt teada, et suhkru hind on EL-i siseturul tunduvalt kõrgem kui maailmaturul. Sellest oli väga palju juttu ka meedias. Uudistele, ennustustele, hoiatustele ja ka alusetutele kuulujuttudele lisasid kaupmehed omalt poolt õli tulle, kutsudes suhkrut kokku ostma, ja nii seda kodudesse ja ladudesse järjest rohkem koguneski. Aga võibolla olid ostjatel meeles veel sõjajärgsed ülipikad suhkrujärjekorrad ja ka 1980ndate aastate lõpp, kus suhkur sootuks müügilt kadus ja seda napilt vaid talongidega osta sai. Teisisõnu — kaubapuudusega tuttavatele eestlastele võis mõjuda teadmine suhkru võimalikust hinnatõusust nagu punane rätt härjale ja hakatigi kähku tagavara soetama.

Kuigi suhkrut kodudes eriti palju ei kulu ning selle ülemäärane tarbimine pole tervisele sugugi kasulik, muretsesid paljud pered endale seda igaks juhuks siiski tagavaraks.

Otsitakse süüdlasi

Näib, et suhkru tulevikuprobleemid jäid poliitikutel suures ühinemistuhinas lihtsalt silmapaari vahele. Tänu kaitsemeetmete ja suhkrutootmise puudumisele oli Eestis enne EL-iga liitumist suhkru hind Euroopa omast ligi kolm korda madalam. Nupukad ärimehed lootsid, et kopsakat suhkruvaru soetades saavad nad vaheltkasu teenida. Just selle vältimiseks fikseeriti Eesti ja EL-i liitumislepingus, et põllumajandustoodete (sinna alla kuulub ka suhkur) liigsed laovarud likvideeritakse liituva riigi kulul. See tähendas, et kui Eestis on liiga suured suhkruvarud, siis tuleb need siseturult kõrvaldada ja Eesti peab selle kinni maksma. Alternatiiviks on maksta trahvi liigse laovaru omamise eest.

Ehk olnuks abi piirangute kehtestamisest suhkru sisseveole? Paljudel Eestisse sisseveetavatel kaupadel on ju nagunii impordimaksud, nii oleks võinud selle suhkrulegi määrata. Unustati ka teiste riikide kogemused. Soome maksis näiteks EL-i astudes suhkrutrahvi 15 miljonit marka, Rootsi kehtestas eelnevalt erimaksu suhkrule ja teised Balti riigid olid osanud endale välja kaubelda üsna suured suhkrukvoodid. Eestil on suhkrukvoot null!

2004.a. veebruaris selgitas põllumajandusministeerium, et eraisikute suhkrutagavara EL-i trahvid ei puuduta. Seegi teade lõi illusioone, külvas segadust ja aitas kaasa praeguse olukorra tekkimisele.

Nüüd lendab pall ühe ministeeriumi väravast teise. Rahandus- ja justiitsministeeriumid süüdistavad põllumajandusministeeriumi ja vastupidi. Ja muidugi — suhkrut ostis kokku lõpuks ikkagi rahvas, nii veeretatakse süü ka inimeste kaela.

Kust leida raha?

Endise põllumajandusministri Tiit Tammsaare sõnul tuleks suhkrutrahv maksta kinni riigi stabilisatsioonireservist. Rahandusminister Taavi Veskimägi ja põllumajandusminister Ester Tuiksoo lubavad, et raha leitakse selleks otstarbeks riigieelarvest. Aga kuidas mõista minister Veskimäe sõnu: „Suurem magusavarumine tuleb meil kõigil koos solidaarselt katta“? Kes on need „meie“? Ministrid, rahvas või riik? Igal juhul ähvardab trahvisumma lüüa paraja augu riigi eelarvesse, stabilisatsioonifondi (mis ilmselt pole ju selleks otstarbeks loodudki) või siis armutult puistata maksumaksja rahakotti. Kõik muidugi halvad variandid.

Otsitakse võimalusi trahvist pääsemiseks

Tagantjärele on ju kerge tark olla: nagu öeldud, oleks rahandusministeerium pidanud kehtestama vastavad maksud ja põllumajandusministeerium, kelle haldusalaks on mh. ka suhkru küsimused, oleks pidanud midagi olukorra lahendamiseks välja mõtlema. Ja inimesi oleks tulnud hoiatada: ärge ostke suhkrut kokku, muidu maksate hiljem selle eest trahvi.

Eesti üritab nüüd kõigepealt EL-ilt taotleda, et eraisikute suhkruvaru ei arvestataks üleliigse laovaru hulka.

Ettevõtetel on ka kuni 1. maini veel võimalus ülemäärane suhkruvaru lihtsalt hävitada või töödelda see näiteks loomasöödaks või kütuseks. Aga mida peavad tegema eraisikud? Kas toimima SL Õhtulehe iroonilise soovituse kohaselt ja tarima suhkru ministeeriumide prügikastidesse, Toompeale või koguni Brüsselisse? Vaevalt üks tasakaalukas ja kokkuhoidlik eestlane seda teeks.

Peaminister Juhan Partsi väitel pole välistatud, et Eestile määratud suhkrutrahv võidakse osaliselt vaidlustada Euroopa Kohtus.

•••
Nii ripubki suhkruküsimus raskelt õhus, küttes kõikjal kirgi. Ironiseerida ja kritiseerida oskavad kõik.

On paradoksaalne, et suhkru pealt säästetud summa tuleb nüüd tõenäoliselt maksta EL-ile. Õieti on kogu olukord paradoksaalne: inimesed (ja ka ettevõtted) ostsid ju suhkrut kokku legaalselt, ilma seadusi ja eeskirju rikkumata. Miks siis üldse trahvinõue? Jääb ka arusaamatuks, kas üldse ja millist kahju kandis EL Eesti suhkrubuumi tõttu.

Märkmed: