Eelmise lehe kokkupaneku ajal, 23. novembril oli endine Vene Föderaalse Julgeolekubüroo ohvitser Aleksandr Litvinenko (43) veel elavate maal. Londoni University College Hospital'i arstid hindasid tema ellujäämise võimalusi 50:50-le. Sama päeva õhtul mees suri. Tema kehast leiti radioaktiivset uraani isotoopi poloonium-210.

Tegemist on ülimürgise ainega: isegi tolmukübeme suurune osake sellest võib inimese tappa. Keemiaekspertide sõnul on radioaktiivne poloonium kõige ebamugavam ja kallim taparelv, mida üksikisik teha ei saa. Tuumakonsultandi John Large'i arvates võis tegu olla mürgipilliga, mille valmistamisel oli kasutatud koguni peent nanotehnoloogiat.

Kuidas ja kellel õnnestus mürki Litvinenko toidu või joogi sisse sokutada, pole teada. Litvinenko ise oli veendunud, et tema mürgitamine oli KGB mantlipärija, Vene Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) ja president Vladimir Putini ühine kätetöö.

Poloonium-210 jälgi avastati ka Litvinenko kodust. Politsei sulges samuti Itsu sushirestorani Piccadilly'l ja Pine baari Mayfair'i Millennium hotellis, kus mürgitamine võis aset leida. Kolm inimest, kes kaebasid Litvinenkoga sarnaste vaevuste üle, on paigutatud haiglasse.

Scotland Yard leidis radioaktiivse polooniumi jälgi ka Suurbritannias eksiilis elava Vene miljardäri Boriss Berezovski büroost Londonis.


Luureohvitserist Kremli vihaaluseks

Pärast ligi 20-aastast teenimist KGB-s ja FSB-s ning alampolkovniku auastme saamist teatas Litvinenko avalikult, et tal on kästud kõrvaldada SRÜ sekretariaadi juht Boriss Berezovski. Sellest hetkest alates oli tema saatus pöördumatult viimasega seotud ja Kremli viha alla sattusid mõlemad. Litvinenko põgenes Suurbritanniasse ning sai Berezovski abiga seal asüüli ja hiljem ka Briti kodakondsuse. Peatselt ilmus tema raamat „Venemaa õhkulaskmine“, milles Litvinenko süüdistab FSB-d 1999. a majaplahvatuste korraldamises Venemaal. Need 300 inimelu nõudnud kuriteod oli aga teatavasti Tshetsheenia teise sõja alustamise ajendiks.

Viimasel ajal tegeles Litvinenko Anna Politkovskaja mõrva uurimisega.

27. nov The Times teatas, et Litvinenko kogus enne surma materjale Kremli rolli kohta Vene energiahiiglase Jukos hävitamises. Mõni nädal enne surma käis ta Iisraelis, et edastada Jukose endisele teisele mehele Leonid Nevzlinile sellekohaseid andmeid. Nevzlin ütles Times'ile, et peab oma kohuseks „need ehmatavad materjalid“ uurijatele edasi anda.

Vahetult enne surma dikteeris Litvinenko haiglas avalduse, milles süüdistab enda tapmise korraldamises Venemaa presidenti Vladimir Putinit: „Sul võib õnnestuda vaigistada mind, ühte meest, kuid protestihüüded kogu maailmast, härra Putin, kajavad su kõrvus elu lõpuni. Jumal andestagu sulle sinu tegude eest. Sa oled näidanud, et sa pole oma ameti vääriline.“


Moskva lükkab süüdistused tagasi

Moskva üritab igati juhtunust distantseeruda, nimetades süüdistusi jampsiks. President Vladimir Putin ütles 24. novembril Helsingis, et Litvinenko surm oli tragöödia, mida nüüd kasutatakse poliitilise provokatsioonina Venemaa vastu. Ta lisas, et Litvinenko surmas tuleks süüdistada hoopistükkis Briti politseid, kes pidanuks garanteerima Litvinenko julgeoleku. Milline kõrgetasemeline demagoogia! Vene meedia reaktsioon ja nende versioonid Litvinenko surma kohta meenutavad külma sõja aegseid.

Kes võis Litvinenko surmast huvitatud olla? On kõlanud hääli, et Berezovski või mõni teine vene oligarh võis seda teha, aga ka tshetsheenid. Et Litvinenko ja Berezovski tegid tihedat koostööd Kremli kritiseerimisel, on seda raske uskuda. Litvinenko paljastas teise Tshetsheenia sõja tagamaid. Vaevalt siis on siin tegemist mägede poegade kättemaksuga.

Berliner Zeitung kutsus oma 24. nov juhtkirjas Venemaad Brüsseli ja Moskva tervete suhete huvides hajutama „saatanlikke kahtlusi“ ja osutama Briti võimudele abi Litvinenko juhtumi uurimisel.

Kreml on läinud üle piiri?

Kreml on viimasel ajal igati püüdnud õigustada oma kuulumist maailma juhtivate tööstusriikide rühmitusse, G8-sse. Politkovskaja mõrv ja Litvinenko surm on nüüd tugevalt kahjustanud Venemaa rahvusvahelist mainet. Järjest enam nõutakse Läänes suhete korrigeerimist Kremli ja president Putiniga.

Aga — Venemaa hoiab ju oma käes kõikvõimsaid energiahoobasid. See sunnib Lääne-Euroopa riike ettevaatusele. Saksa kantsleri Angela Merkeli nõunik Andreas Schockenhoff kutsuski juba „mitte kahtlustama Venemaad enneaegu Litvinenko mõrvas“.

Raamatu Darkness at Dawn: The Rise of the Russian Criminal State (Yale, 2003) autor, Wall Street Journal'i kolumnist David Satter on väga resoluutne oma 27. nov artiklis „Kes tappis Litvinenko?“. Ta leiab, et Litvinenko surm võib viia senistest kapitaalselt erinevate suheteni Venemaa ja Lääne vahel. Satteri hinnangul on viimased USA presidendid hoidunud kriitikast Kremli aadressil. Kuid nüüd, kus Briti kodanik langes Inglismaal oletatavalt Vene mõrvari ohvriks, pole Läänel muud valikut kui sellele reageerida, kui just ei taheta „Putinile ulatada „carte blanche'i,“ kirjutab Satter.

Tänavu juunis võttis Vene riigiduuma vastu seaduse, millega on lubatav rünnata Vene terroriste välisriikide territooriumil. See seadus annab ju harukordse võimaluse riietada legitiimsuse rüüsse Vene kodanike poolt välismaal toimepandavad kuriteod.

Satter toonitab, et viimase kuue aastaga on tundmatuseni muutunud Vene poliitilise eliidi koosseis. Ligi 70% kõrgematest ametnikest on endised KGB veteranid. Korruptsioon on omandanud enneolematud mõõtmed, tõustes viimase 3 aastaga 900%-ni!

Satteri hinnangul tuleks Venemaa kõige ülalmainitu tõttu heita G8-st välja; Lääs peaks aga ümber hindama oma senise strateegia Kremli suhtes.

•••
Litvinenko surma uurimine toob iga päev esile uusi asjaolusid. Briti võimud püüavad kõikvõimalikke versioone ja teooriaid sõeludes tõeni jõuda. Londoni politsei teateil uuritakse Litvinenko juhtumit kui „surma ebaselgetel asjaoludel“, mitte aga veel kui mõrva.

Ehkki üldise veendumuse kohaselt tapsid Litvinenko tema endised kolleegid FSB-st, ei usu enamik vaatlejaid, et FSB võimalikku rolli selles ja Kremli otsest tapmiskäsku kunagi tõestada suudetakse.

Märkmed: