Küllap shokeeris paljusid kanadalasi hiljutine kohutav sündmus Wasaga Beach'i lähedal, kus 4-aastane tüdrukuke suri kahe koera rünnaku tagajärjel oma isa kodu juures. Kuidas õnnetus täpselt juhtus ja kas tüdruk oli sel hetkel järelevalveta, polnud eelmisel nädalal veel täpselt teada. Tüdruku isa, kellelt politsei lootis selgitusi saada, oli esialgu õnnetuse järgselt kadunud; hiljem pöördus siiski ise politsei poole. Kui ka saabub selgus detailide osas, ei tee see siiski seda hirmsat tragöödiat olematuks ega too tagasi seda tüdrukut, keda naabrid ja lähedased kirjeldasid kui imearmast ja elavat last, kes armastas mängida oma Barbie-nukuga ning ka ennast ilusti riidesse panna. Tüdruk elas ema juures ja isal olid külastusõigused; isa juurde oli ta saabunudki mõni tund enne õnnetust. Keegi ei taha vist mõelda, mida pidi see laps elama läbi oma elu viimastel hetkedel ja kuidas oma elu eest võitlema. Kui õnnetus juhtub kaitsetu lapsega, kel pole jõudu või võimalusi enese eest seista, teeb see kohutav ebaõiglus asja eriti kurvaks. Kanadalased elavad ajakirjanduse vahendusel jätkuvalt kaasa ka ühe väikese Toronto poisi kurvale saatusele, kes oli enne surma arvatavasti kannatanud koduse vägivalla all, mis on parajasti kohtus arutlusel. On vahe, kas vägivald, mis suunatud lapse vastu, toimub inimese või looma poolt, tahtlikult või tahtmatult. Ent kindel on, et mõlemal juhul on selliseid asju võimalik ära hoida. Kui täiskasvanupoolne vägivald on selle sooritaja poolt täiesti välditav, siis loom on siiski loom, keda saab küll dresseerimisega välja õpetada, kuid ta ei omanda kunagi inimesele sarnast mõtlemist ja tundeid ning siiski jääb alati inimese kohuseks looma lisaks õpetamisele ka jälgida ning taolisi kurbi õnnetusi vältida. Kindlasti tunneb enamus koeraomanikke hästi koerte psühholoogiat ning oskab juba ette arvata, mis asjad võivad mingil hetkel looma marru viia. Muidugi võib ka kõige parema dressuuri ja koolituse saanud koer käituda ettearvamatult, kuna mingi asi võib äkitselt looma häirida ja teda metsikuks muuta, ning siin tulebki mängu küsimus, kas süü lasub vaid koeral või ka peremehel, kes ju sisuliselt peaks siiski oma hoolealust jälgima. Ja mis oleks lahenduseks — kas mõningate tigedusele kalduvate koeratõugude keelamine, mida on mõnes riigis ka tehtud? Või koeraomanike südametunnistusele koputamine, kuidas oma loomi paremini jälgida või koguni selleks sundida? Küllap õpetab iga lapsevanem oma last, et võõraid koeri ei maksaks katsuda ega kaugeltki mitte mingilgi moel ärritada, kuna pole teada nende iseloom, kuid rünnata võib ju ka igati tuttav ja lastega harjunud koer, võib-olla koguni omaenese või heade tuttavate oma. Toimus ju mõni aasta tagasi Kanadas juhus, kus sõprade juurde mängima läinud laps sai surmavalt rünnata selle pere koera poolt, kellega mängimine polnud kindlasti mitte esimene kord ja kelle lapsesõbralikkuses oldi veendunud. Ka Eestis on olnud viimastel aastatel mitmeid juhuseid, kus inimesed on saanud koerte käest eluohtlikult pureda. Eestis on aga vastavad riskid kindlasti suuremad, sest hulkuvad koerad linnatänavatel pole vist tänapäevalgi sugugi harulduseks, siin maal aga on enamasti igal ringijalutaval koeral omanik. Igatahes tõstavad niisugused õnnetused taas päevakorrale küsimuse, kuidas selliseid rünnakuid vältida. KAIRE PÕDRA-TENSUDA

Märkmed: