Ilmunud lühendatult Postimehes14. septembril 2007 (alltoodud kujul aga Postimehe Online versioonis, algus Eesti Elus # 39)

Imbi Paju vastselt ilmunud raamat „Tõrjutud mälestused“ (esmatrükk soomekeelne, eesti keeles ilmunud suvel 2007), ja tema samanimeline, suurt rahvusvahelist tunnustust saanud film analüüsivad sügavaleulatuvaid jõudusid, mis takistavad juurdepääsu nendele minevikkudele, millele on raske otsa vaadata, ja mille „lõimumist“ olevikuga takistavad nii ideoloogilised kui psühholoogilised hoiakud.

Lähtudes oma ema ja tema kaksikõe kannatustest noorte tüdrukutena Siberi sunnitöölaagrites arutleb Paju oma raamatus mitte ainult oma, vaid paljude perekondade lugusid. Üks raamatu väärtuslik panus on kindla pliiatsiga joonistada indiviidide ja perekondade saatused „suure ajaloo“ sündmuste taustal, neid selle taustaga suhtestades. Eriti see lugeja, kes pole Eesti ajaloos kodus, saab sissevaate, millel on inimlik mõõde ja mitmepõlvkondlik haare. Ka teadvustab Paju Eesti ajaloos mitme vähemusrahvuse lugusid: eestirootslased, baltisakslased, juudid, ingerlased. Üks alapealkiri raamatu esimesest osast, „Ajalootöö on mälestuste ja leina topelttöö“ sõnastab vajadust kõikide nende raskete minevikkudega tegelda, neid mitte enam tõrjuda. Juurdepääs tõrjutud minevikule nõuab kontekste, kus toimub inimlikult tundlik ja kaastundlik kuulamine. Seda ei saa sundida: sellele saab vaid julguse ning eetilise taktitundega avaneda. Heaks näiteks on president Lennart Meri algatatud keskkooli õpilaste ajalookirjandite võistlus 2001. a., mille auhinnatööde kogumik kannab pealkirja „Vaikimise väraval“. Oma lähikonnas ja suguvõsas läbi viidud intervjuud avasid noortele võimaluse ületada need barjäärid, mida Paju oma raamatus rõhutab. Küsimused, mida nad esitasid, ei olnud professionaalsed, ja küsitlejad ei olnud läbinud „koolitust“. Sirvides Eesti Kirjandusmuuseumis tallel olevaid võistlustöid, mis raamatusse ei jõudnud, on näha, et väga paljudel puhkudel sild kandis —mäletamine andis kuulajatele edasi varem ettevaatuse, hirmu ja olukorra sunnil varjatud minevikke. Professionaalsel ajalookirjutusel on teistsugused ülesanded, lähenemised ja meetodid: minevikku tuleb seletada ja mõista, allikaid kriitiliselt vaagides. Hea on, kui uurija toimib sealjuures „jaheda pea ja sooja südamega“. Ei ole aga liialdus öelda, et „vaikuse väraval“ on piirivalve. Kui kuulata Ene Mihkelsoni romaanide peategelasi, siis selle värava taga kummitab. Nagu on näidanud antropoloogid (Susannah Radstone, Michael Lambek jt), kelle välitöö on viinud neid silmitsi värskete vägivallakolletega erinevates maailmanurkades. „Mälutööd“ ei saa teha käsukorras, kuna sel juhul hakkavad ehk toimima uued, kitsendavad „mälurezhiimid“.

Imbi Paju sõnastab ka mäletamise ja mälestamise piire: „Avades ajaloo patoloogiad sedavõrd, kui ma selles hetkes ja ruumis olen võimeline tegema, püüan taastada seda kadunud aega, mis mu ema ja tema ajal elanud inimesi ümbritses, kuid mis on vajunud vaikusesse ja jäänud ilma lohutusest. Kuigi sellestki ei pruugi teema avamiseks piisata, aga vahest pole vajagi kõike teada, sest kõige mäletamine võib lõppeda hullumisega.“

Usaldust kasvatatakse aeglaselt ja ta on habras. Selle rikkumine võib olla vaid ühe lahkheli tulemus – siis ta põleb kui virnrohi. Samas võib temas kätkeda üllatav vastupidavus, mis annab inimlikku soojust ja tuge; mis ulatub kaugemale kui otsene eesmärk kirjutada, talletada ja edasi anda oma elulugu. Oma-eluloolisus on võimalik katalüsaator selle sallivuse loomisel olevikus, ilma milleta mineviku mõistmine kuidagi edasi minna ei saa.

Üheks õpetlikumaks hetkeks tänavuses Metsaülikoolis oli see, kui komistati teise rahvuse esindajaga mineviku vastu. Tagasirännanud kõneleja samastas end vestluspartneriga: „Sina ja mina oleme ju mõlemad immigrandid (eks ole?).“ Kuid nii see ei olnud. Vastaja, Eestimaa venelane, oli kolmandat põlve Eestis sündinute hulgast. Kuigi neli päeva oli kogetud selliseid erinevuslävesid, kandis sallivus. Olukord ei muutunud plahvatuslikuks. Aga pisikene hinge-kinni-hoidmise paus oli teravalt õpetlik.

Merle Karusoo, tema kolleegide ja abiliste töö 1999. a. Kirde-Eesti keskkoolides, kahenädalastes kümblus-õpikodades on selle hetke võimendus ja laiendus ning on eeskujuks tänapäeva kuumenenud integratsioonikriisis. Õpikodades antakse õpilastele ülesanne välja selgitada oma perekonna juured. Need ei mahu ühise nimetaja alla „venelane“. Lõputöös jutustab iga õpilane oma juurte lugu eesti keeles. Need õpikojad on näidanud, et „lõimumine“ saab toimuda vaid sügavuti minnes, küsides: „Kes ma olen?“ ja „Kes oled Sina?“ Ilma isiku, tema perekonna ja lähikonna jutustatud minevikkude teadvustamiseta on sellelaadne mõistmine pea võimatu. Kuid see on aeglane töö, mis eeldab sallivust, kannatlikkust, dissonantsi, taluvuse kasvatamist ning liiga kergelt omakspeetud võõra lävel komistamist. Kui tänavuse Metsaülikooli hariduspäeva laudkonnavestluses nentis vene gümnaasiumi õpetaja, et lõimumiseks peavad mõlemad pooled end kogema tegusatena, subjektidena, oma õnne seppadena, kes paratamatult ja leevendamatult sõltuvad teineteisest. Nii on selge, et integratsioonini ei vii ühtki kiirmagistraali. Kas saame lahti öelda lõimumise aegluse mõõdust? Või oleme nõus liikuma usalduskiirusega, teadvustades lugusid omadest ja võõrastest minevikkudest, mida üksteisele jutustades võiksime huntide asemel inimesteks saada?

Märkmed: