Maailma eksklusiivseim klubi on G-8, nimi, mida kannab majanduslikult seitsme kõige jõukama, mõjuvõimsamate demokraatlike riikide ning Venemaa rühmitus. Teisipäeval algas nende tippkohtumine Sea Islandil Georgias. Taas on mitmel vaatlejal päevakorral küsimus — kas Venemaal on päriselt õigus osaleda läbirääkimistel. Venemaal on potentsiaal olla G-7melikult jõukas, tänu riigi tohutute maapõuevaradele, kuid riigi praegune rahvuslik kogutoodang on murdosa G-7 riikide omast, õieti isegi mitte sama hingetõmbega võrreldav.

Putini kohalolekut peavad mõned anakronismiks ehk väärnäitajaks. Nimelt pärast N. Liidu kokkuvarisemist jäädi ootama, enne kui kutsuti venelased vaatlejana osalema. Nagu kongressman Christopher Cox, Kaliforniast pärit vabariiklane, kes on Homeland Security komitee esimees, kirjutas teisipäevases Wall Street Journal'is: kui 1998.a. kutsuti Venemaa G-7-ga liituma, siis oli tollal kutse esitatud kui toetusena Jeltsini majanduslikele ja demokratiseerimisreformidele. Kuid Putini tänane Venemaa on märksa vähem vaba ühiskondlik riik, puudub see demokraatlik legitiimsus, milleni Jeltsini ajal püriti. Cox küsib: mida peaks USA nõudma Venemaalt, maalt, millel on erakordne majanduslik potentsiaal, kuid samas valitsevad murettekitavad autokraatlikud tendentsid?

Cox vihjab Putini "korraldatud demokraatiale" (managed democracy), mis pole muud kui oksümoroonne vabandus, kardin, mille taha saab peita selliseid pettevalimisi, milleks Cox Venemaa märtsikuist presidendivalimist peab. Kui 1990-ndate korruptsioon andis demokraatlikule reformile Venemaal halva nime, siis Putini lubadus mõõdukamalt, mitte uisapäisa, tuua uuendusi riigi juhtimisse võeti venelaste poolt vastu. Seda usaldust on Putin kuritarvitanud, algsed postsovjetlikud vabadused on ära võetud, demokraatia tänaseks vaid sõnakõlks. Putini lubatud "seaduse diktatuur" on olnud tegelikult riigijuhtimine, mis nagu Colin Powell ühes hiljutises sõnavõtus rõhutas, pole seotud seaduselõa, vastandlikult siduva köiega.

Cox tunneb muret selle üle, kuidas seaduse diktatuur tugineb valikuliselt seaduse paragrahvidele. NGOd ehk valitsusvälised organisatsioonid on oluliseks osaks G-7 liikmeskonna demokraatlikust infrastruktuurist. Sellised ettevõtted, lähtudes kindlalt seadusandluse põhimõtetest kinnipidamistest, on lääne majandusmootori oluliseks osaks. Kuid Putini Venemaal sellised NGOd ei saa vabu käsi tegutseda. Alles kahe nädala eest peetud riigikõnes atakeeris Putin inimõiguseid ja demokraatiat kaitsvaid organisatsioone, mis proovivad Venemaal tegutseda. Putini sõnul need NGOd teenivad "kahtlaseid" huve. Kuid samas need organisatsioonid on kas otseselt seotud lääne NGOdega või saavad majanduslikku toetust G-7 riikidelt, neilt, keda Venemaa Putini väitel katsub matkida.

Cox tunnistab, et isegi sellises olukorras pole Venemaa lootusetu juhtum — võimalus kasvada progressiivseks, vaba-ettevõtlusele ehitatud demokraatlikuks riigiks on ikka olemas, vaatamata Putini tagurpidikäikudele. See, et Venemaa majandus kasvas mullu 7,2% võrra, on tänu mitmeti naftaturule, ning suur osa kasumist läks väheste taskusse. Siiski, esmakordselt Venemaa ajaloos on olemas algeline kinnisvara hüpoteekturg, ja antreprenöörsus on kinnitanud seaduslikult oma majanduslikku kanda.

Cox võtab oma mured kokku sellega, et G-8 liikmeksolek on privileeg, mitte mingi eesõigus, ehitatud vabatahtlikult demokraatia põhimõtetele. 2006.a. nähakse ette, et Venemaa kostitaks G-8 tippkohtumist. Kuid enam kui kümme aastat pärast Venemaa esimesi demokraatia titesammude astumisi, kuus aastat pärast G-8-sse vastuvõtmist pole Putin ja Venemaa siiski suutnud luua kindla demokraatliku alusega ühiskonda, läbi viia edukat üleminekut kommunismilt kapitalismi.

Seoses Ronald Reagani äsjase surmaga meenutatakse toonase USA presidendi tulevikulootusi. Cox vihjab Reagani 1988.a. kõnele Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus Reagan rõhutas, et miski ei rõõmustaks teda rohkem kui näha oma eluajal Venemaal õitsvat vabaturumajandust ning demokraatiat. Teame, et see ei sündinud. Kui G-8 riigijuhid ei nõua Putinilt kinnitust, et Venemaa astub kindlalt nende standardite, põhimõtete suunas, mis valitsevad nende riikides, siis ei saa ka pidada tippkohtumist õnnestunuks.

Venemaa poliitiline vaatleja Peter Lavelle analüüsis sama küsimust päev varem, oma võrgulehel "www.untimelythoughts" . Lavelle'i lähenemine erines mitmeti vabariiklasest poliitiku omast. Ta leiab, et Sea Islandil saab olema mitte Venemaa demokraatia või selle puudumine niivõrd päevakorras, kui Iraagi probleemide lahendamine. Lavelle arust võib Putin nõuda Iraagi olukorra stabiliseerumises Venemaa jõudude osalemishinnana lääne toetust Tshetsheenia küsimuse lahendamises. See võib olla demokraatiale veelgi ohtlikum — kui USA annab Venemaale seal andeks arvukaid inimõiguste rikkumisi, siis võib Putini autokraatlik valitsus nihkuda päris diktatuurile lähemalegi, kui ta praegu juba on.

Lavelle ja Cox on nõus, et maailma energiamured on samuti tippkohtumise peateemade hulgas. Ka siin on Putinil palju G-8-le pakkuda. Kui luua G-8 energiaallianss, mis põhineks Venemaa naftal, siis lääne kapitali najal saaks ehitada uusi eksporditrasse, vältides praeguseid konfliktikoldeid Kaukaasias ja mujal. Putin omakorda saaks vajaliku kapitali, millega suure suuga lubatud demokraatlikke reforme läbi saaks viia. Ent ka siin on võimalik takerduspunkt. Nimelt Venemaa seotus Iraani Busheri tuumareaktori projektiga. USA nõuab, et Venemaa eemalduks projektist, Putin pole senini nõustunud. Ka Põhja-Korea võib olla päevakorras. Senini pole teada, kuivõrd tugev on Venemaa seotus suletud militaarriigiga — kas on Putinil piisavalt mõju, et olla vahendajaks rahvusvahelise julgeoleku lepingu sõlmimisel, kuhu ka Põhja-Korea alla kirjutaks?

Lavelle leiab, et Venemaal on Sea Islandil erakordne võimalus — olla määravaks mängijaks, otsustuste suunajaks klubis, mis on senini olnud vaid rikkurite mängumaa. Kui Cox vihjab murega Venemaa autokraatiale, siis Lavelle leiab vastupidiselt, et G-8 tippkohtumised võivad kujuneda enamaks kui majandusteemalisteks läbirääkimisteks, asetades maailma kaheksat mõjuvõimsamat riiki otsustama seda, mida ÜRO ei suuda teha, tagada rahvusvahelist julgeolekut ning globaalset majanduslikku stabiilsust.

Kas Moskvas baseeruva analüütiku tulevikuennustus on kalifornialasest poliitiku hinnagust täppi löövam, selgub vaid siis, kui G-8 juhid Georgias lõpupressikonverentsil annavad teada, mida suletud uste taga arutati.

Märkmed: