Sageli viidatakse eestikeelsetes kirjutistes Juhan Liivi isamaalüürikale või kasutatakse seda, sest Liivi poeesia kordumatus ja sügavus, aga ka ilustamata realistlikkus („Eile nägin ma Eestimaad“, „Must lagi on meie toal“ jt.) ei saa jätta kedagi meist külmaks.

Luuletuses, millest käesoleva loo pealkiri on laenatud, tahab poeet köita oma õnnetu Eestimaa ühte küll lillesideme, taevasina, särava päikese, eha ja koidu, aga ka armastuse truuduse, aususe ja isegi veresideme abil.

Muuseas ja vahemärkusena — Liiv (nagu Lydia Koidulagi) kasutab oma loomingus korduvalt sõna „Eestimaa“. Nii ei maksa siis pahaks panna, kui tänasedki eestlased selle sõna oma keelepruuki on võtnud, sest vaevalt võiksime leida isamaalisemalt meelestatud isikut Eesti ajaloost kui Juhan Liiv, ja muidugi Koidula ka. Aga eks me laula siingi mandril kõigest hingest: „Eestimaa, su mehemeel...“. Nii pole siis ka põhjust väita, et kodumaal on eeskujuks võetud ilmtingimata Venemaa, võib olla on selleks olnud hoopis Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa või kasvõi Swaasimaa.

Liivil oli tähelepanuväärne, lausa prohvetlik usk Eesti Vabariigi homsesse, selle paremasse tulevikku. Ta oli oma eluajal valmis andma isamaa nimel ära kõik, mis tal oli ning ta pärandas eesti rahvale midagi sellist, mida võib luua vaid väga suur anne ja mida alahinnata ei ole võimalik.

Selle pikaleveninud sissejuhatusega tahaksin juhtida tähelepanu ühele Eesti Vabadussõja olulisemale tähtpäevale — 3. jaanuarile 1920, mil saavutati vaherahu Eesti ja Venemaa vahel ning mis avas ukse Tartu rahulepingu sõlmimiseks ja sõjahaavades vaevelnud Eestimaa ühteköitmiseks. 3. jaanuar, mil vaikisid relvad, on Eestis langenute mälestuspäev, nii nagu Põhja-Ameerikas ja mitmel pool Lääne-Euroopas tähistatakse seda 11. novembril. Meie tänases lehes on üleskutse seda päeva meenutada vaikse mälestushetkega Eesti aja järgi kell 10.30 hommikul. Enamus meist on sel ajal ehk sügavas unes, aga langenutele, kes olid valmis oma elu ohverdama, võime alati mõelda. Nad väärivad seda. Eesti võidu hinnaks oli ju 5000 sõjas hukkunud sõdurit. Nemad julgesid lõpuni jääda iseendaks. Ja see julgus vaenlasele vastu seista tekitab kadedust. „Mida tähendab iseendaks jäämine?“ küsis president Lennart Meri 1995.a. Võidupüha kõnes ja vastas: „Meie suurim võit on enesemääramisõiguse selge äratundmine ja tahe seda õigust lõpuni kaitsta, vajaduse korral elu hinnaga. Eestlased suutsid seda, mida paljud kahjuks ei suutnud: nad kaitsesid, relv käes, enesemääramisõigust.“

3. jaanuar 1920 oli Vene bolshevistliku valitsuse jaoks kahtlemata mõru pill — päev, mis paljude teiste kõrval põrmustas nende unistuse kommunistlikust maailmarevolutsioonist ja näitas selle teostamatust.

12.000 punaarmeelase sissetungiga 28. novembril 1918 alanud Eesti Vabadussõda näitas, mida üks väike rahvas võib saavutada ka kõige meeleheitlikumaks olukorras (sõjaväe organiseerimine oli alles alanud, 2000 meest saadeti rindele ilma ainsagi suurtükita jne.). Eesti valitsus eesotsas tollase peaministri Konstantin Pätsiga otsustas võitluseta mitte alistuda, ehkki eestlaste vastuseis punavägedele näis lootusetu ja mõttetuna.

Mul oli hiljuti võimalus vaadata filmi „Nimed marmortahvlil“. Albert Kivikase samanimelisest raamatust mõneti sisu poolest erinev, mõjus see linateos ometi rabavalt. Koolipoisid said üle oma seisusevahedest, erinevast maailmanägemusest ja astusid südilt vastu vaenlasele — ikka selleks, et oma armast ja õnnetut Eestimaad hoida ja ühte köita — mitte küll lille-, vaid veresideme abil. Kui palju oleks meil nendest noorukitest õppida!

Mõtlen ka Vabadussõja hingele ja koordinaatorile, Johan Laidonerile, kelle asumisest sõjavägede ülemjuhataja vastutusrikkale positsioonile möödus jõulureedel 85 aastat. See mees juba teadis, kuidas õnnetut Eestimaad ühte köita ja innustada; tal olid erakordsed organiseerimisvõimed, sest juba 5. jaanuariks 1919 (veel üks tähtpäev!) oli ta suutnud mobiliseerida 14.000 meest. Kujutlen ka, millise uhkusega võis ta Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval — 24. veebruaril 1919 — riigikogule ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Samasugust imetlust väärivad teised hiilgavate võimetega väejuhid — kindral Ernst Põdder Kaitseliidu organiseerijana, aga ka sõjaminister Andres Larka, välisminister Jaan Poska, kellele võlgneme tänu Tartu rahulepingu sõlmimise eest jpt.

Punaarmee jõudude 285.000-st mehest suunati Eesti vastu 80.000, et murda Emeie noore riigi kaitset, kuid tulutult. 75.000 meheni kasvanud Eesti sõjavägi tõrjus kõik nende rünnakud. Ehkki Eesti polnud Vabadussõjas üksi, saades abi nii Inglismaalt kui Soomelt, ja osaliselt võime venelaste kaotuse kanda ka nende kurnatuse ja kogenematuse arvele, ei saa ignoreerida tõsiasja, et eestlaste võidu üheks suuremaks põhjuseks ja katalüsaatoriks oli nende isamaaline meelestatus, valmisolek oma Eestimaad igal viisil ja kõigi vahenditega kaitsta ja kokku köita. Mõnikord on kasulik meenutada oma riigi ajaloost tähtpäevi, mis lillesidemetena ühendavad meid kodumaaga ja panevad unustama erimeelsusi ja lahkarvamusi. Meie ajalugu on üks, oleme kõik eestlased.

Käesoleva kirjatüki eesmärgiks pole kellelegi moraali lugeda, aga 3. jaanuaril võiksime oma kangelastele küll mõelda, oma ideaale nende omadega kõrvutada ja unustada kemplemise selle ümber, kes meist on õige eestlane. Langenud kangelastele näiks see lapsikuna või isegi naeruväärsena.

Märkmed: