USA 40. presidendi Ronald Reagani ametiaega mäletavad paljud tänapäeva lühikese mäluga sõjavastased kui vaid näiliselt naiivse näitleja tähelennu apogeed. Presidentuuri parimaks näitajaks vasakpoolsetele olevat Star Wars või tähesõjad. SDI ehk strateegiline kaitse initsiatiiv oli Reagani isiklik “väljamõeldis”, ettekujutus maailmaruumis olevast kilbist, mis kaitseks tuumarakettide, muude kaugelt juhitavate hävitavate õhurelvade vastu.

Kui Reagan 1983.a. paastukuul esmakordselt avalikult kõnes (kurioosumina, või ehk mitte, USA juhtivatele kirikumeestele) tõi esile tähtedesõja idee, strateegiaks “kurjuse impeeriumi” vastu võitlemisel, oli see isegi valdavalt Valge Maja meeskonnale üllatuseks. Kriitikud kohe meenutasid, kuidas Reagan oli mõjutatud McCarthy-aegsest punaste vastasest klaperjahist. (Ajalugu on kinnitanud, et McCarthyl oli õigus, kuigi ta menetlused, teod olid inimõigusi rikkuvad ja äärmiselt küsitavad.) Vähesed olid siis teadlikud Reagani külaskäigust NORADi peakorterisse, Cheyenne mäe sügavates koobastes Colorados 1979. aastal, visiidist, mida saab pidada Hollywoodi “B” filminäitleja poliitliseks epifaaniaks.

NORAD oli ja on Põhja-Ameerika piirkonna õhukaitse sõjaväeosa, mis loodi otseselt tuumasõja kartusel külma sõja vastusammuna. Cheyenne koobastes oli NORADi staabil võimalik satelliitide ja arvutitehnoloogiaga jälgida iga punaraketi lennuteed. Reagan aga üllatus - jälgida sai, aga kaitset selle vastu polnud. Teadmine, et poole tunni pärast hävitatakse Los Angeles või New York oli kõik, mida kallis “õhukaitse” suutis hoiatusena USA sõjajõududele anda.

Reagan leidis olukorra olevat lubamatu, kuid strateegiliselt ei tarvitanud uut kaitsepoliitikaideed oma valimiskampaanias, vaid ootas, kuni Washington oli kindlalt ta kätes. Sellega ta üllataski 1983.a. oma nõunikke ning ka poliitilisi oponente, vasakpoolseid, enamikku meediast. Tema Hollywoodi minevik ning vihje kurjuse impeeriumile tähendas, et kohe seostati SDI projekti tollal ülipopulaarsete Star Wars filmidega. Oli ju utoopiline ette kujutada kilpkaitset, mis suudaks õhuruumi läbitungimatuks teha. SDI oli aga vaid üks oluline osa muutustest, mida Reagan kehtestas, aastatel, mil ta suurendas ametikoha mõjukust, ise omandades otsustava tegutsemisega aktiivse presidendi maine.

Reagani SDI programm läks USA maksumaksjale kulukaks. Samas aga oli SDI-l oluline osa külma sõja lõpetamisel, N. Liidu kokkuvarisemisel. Sellel põhinenud välispoliitika seadis samas esiplaanile kommunismi nõrgendamise majandusliku kurnamise kaudu. Programm, mida tuntakse reiganoomika põhiosana, on 21 aastat hiljem ikka USA välispoliitikas oluline osa.

Tänaseks on endine president Alzheimeri ohver, vaevalt et ta saaks aru, või tunneks end osana maailmast, kus ta füüsiline korpus hingitseb. Kahtlemata on aga ta pärandi võtmeosa tähesõdade kontseptsioon.

Seda kinnitab fakt, et aastal 2004 on Star Wars, ehk SDI järeltulija “Son of Star Wars” taas välispoliitiliseks küsimuseks. Viimase kuu teravdatud terrorismivastane alert on vaid väikseks näiteks. Tsiviillennunduses on katsutud 9/11 järgselt luua turvalisem olukord, oli ju alles mõne aasta eest selline kaaperdamine, terrorilend mõeldamatu. Bush ja ta nõunikud suunavad tähelepanu nüüd kaugeltjuhitavate rakettide vastu. Arvestades selliste relvade edu - USA tarvitas neid nii Lahesõjas kui Iraagi vastases kampaanias, - otsitakse õhutõrjekaitset juhul, kui sellised relvad peaksid langema islami ekstremistide kätte. Kartus siinjuures, et endise N. Liidu sellised relvad võiks Venemaa sõjaväes vohava korruptsiooni tõttu jõuda terroristide kätte.

Nii Kanadas kui Austraalias, kahes teineteisest kaugel asuvas maailmajaos, on hetkel küsimus tulipunktis. Ka Norras, aga sealsed mured on peamiselt NATO valdkonna otsustuspädevuses.

Kanada uus peaminister Paul Martin toetab uut SDI varianti. Muidugi, lootuses parandada suhteid, mida eelkäija Chrétien suutis isikliku trotsi tõttu rikkuda. Pentagoni hiljutine dokument “Rebuilding America’s Defenses”, avaliku nimega “A Plan for the New American Century” näeb ette globaalse õhutõrje süsteemi loomist. Uus “Space Command” ei ole niivõrd USAle rahvusvahelise õhuruumi hegemoonia tagamiseks loodud, kuivõrd teistele õhuruumis liikumisekeelu sätestamine. See on strateegiliselt Bushi ning USA huvides, seda eriti valimisaastal.

Martini ehk kõige arvestatavam oponent, paraku mitte ehk tingimata poliitiliselt mõjulejõudva juhina, kindlasti aga intellektuaalselt, on Paul Hellyer, CAP partei liider, kes hoiatab, et Son of Star Wars rakendamine tähendaks uut globaalset relvastamist ehk võidujooksu, uut “arms race’i”. Ununenud on Bushi vastaste leeril, et enne terrorisõja puhangut oli juba 1999. aastal president Clinton ning USA Kongress heaks kiitnud põhimõtteliselt uue õhutõrje kaitseplaani. Seega, demokraadid jätkasid Reagani ja vanema Bushi initsiatiive.

Austraalias tõrjus möödunud reedel peaminister John Howard eemale opositsiooni kriitikat sealse otsuse kohta toetada Bushi kaitseplaani. Austraalia kaalub neid ridu kirjutades USA plaanile allakirjutamist, Howard ütles pressile, et oleks hulljulgelt hoolimatu (“recklessly negligent”) mitte uurida, kuidas kaitsta Austraaliat terrorirünnakute vastu. Meenutuseks - kui islami ekstremistid Balis oma hoolimatusega uhkeldasid, olid peamised terroriohvrid austraalia turistid. Kes ei ütleks, et järgmine lavastus selles õudusmängus ei toimuks Melbourne'is, Halifaxis, Vancouveris?

Praeguse pakutava lepingu põhjal ei asuks USA õhujõud, väeüksused Austraalia territooriumile. NORADiga, mille eesmärgiks on kaitsta Alaskat, Kanadat ning 48 kontinenendil asuvat osariiki, pole nii, kuna luurepunktid, missiilidesilod on juba artikumis olemas, neid mehitavad ammu Kanada ja USA ajateenijad.

Kuna ootamatusi peab ootama, uus maailmakord on ehitatud profülaktika, ennetamise põhimõtetele, siis oleks enneaegne valimisaastal (nii Kanadas kui USAs) tõrjuda puht printsiibi pärast eemale uue kaitseplaani analüüsi, selle vastuvõtmise kaalumise.

Heites pilgu uuesti lähiminevikku, oleks ettenägelik SDI tänase versiooni vastastel lugeda maineka ajaloolase, Pulitzeri auhinnaga premeeritud Frances FitzGeraldi paeluvat analüüsi Reaganist, Star Warsist, ja kuidas sugugi mitte naiivne Hollywoodi karismaatik oskas enneaegselt tabada tuleviku ohte, samas viies ka punaimpeeriumi põlvini. Teoses “Way out there in the blue: Reagan, Star Wars, and the end of the Cold War” kirjeldab FitzGerald Reagani kui andekat poliitikut, kelle sõrm oli USA alateadvuse tuiksoonel, kes eemaldas ennast poliitika labürintidest, silmakirjatsemisest ja fassaadidest. Kuigi tolleaegne Star Wars oli utoopia, siis miljardid, mis suunati Reagani administratsiooni ajal õhuruumikaitse, samaegselt kosmose kitsendamise poole, on paradoksaalselt ilmaruumi piire markantselt suuremaks tirinud. Seda saame näha kas või ainult verihiljutise NASA eduka Marsile maandumise tagajärjena.

Kui novembris peaks USA valijaskond tõepoolest Bushi “kuu peale saatma”, siis sõjajumal Mars on juba presidendi leeris. Nii nagu SDI ja tähesõjad on Reagani kestvaks pärandiks, võib ehk 20 aasta pärast pidada Bushi ja Son of Star Warsi praeguste pinnapealsete (tehis)tähissõdu ajalooliseks verstapostiks, ning ka neist johtuvaid võimalikke reaalpoliitilisi tulemusi, mida ei oska keegi ei Canberras, Ottawas ega Washingtonis praegu ette aimatagi.

Märkmed: