Katrin Saks
Euroopa Parlamendi liige Suurbritannia peaminister Gordon Brown, leiborist ja sotsiaaldemokraat, on võitnud südameid sellega, et pakub välja lahendusi finantsturgude probleemidele ja pikale majandussurutisele. Julged sammud ja väljaütlemised on pälvinud rahva heakskiidu. Browni uus doktriin kõlab: „Turud peavad olema rahva teenrid, mitte nende valitsejad“. Ka teine Euroopa riigipea, Prantsuse konservatiivist president Nicolas Sarkozy, on talle omase ekstravagantsusega kuulutanud, et „
laissez faire on omadega läbi“, lisades siiski, et see ei tähenda kapitalismi surma. Seega räägivad Euroopa juhid suuremast reguleerimisest, kindlasti mitte sotsialismi tagasipöördumisest.
Nii Euroopa vasakpoolsed kui ka parempoolsed tunnistavad, et kriisil, mis on viimase 70 aasta suurim, on aastakümnete pikkused tagajärjed. Seevastu kuuleme Eesti endistelt ja praegustelt juhtidelt, et me ei tohiks hüljata üliliberaalset majanduspoliitikat. Suurem osa Euroopa riigijuhte arvab, et ainult rahanduspoliitikast üksi ei piisa nii suure kriisi lahendamiseks.
Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Joaquin Almunia kinnitab, et majandussurutise ja finantsturgude probleemidega võitlemisel ainult eurost kasu ei ole. Ka ajakiri
Economist on veendunud, et ainuüksi euro ei päästa majanduskriisist. Euro võib olla meie eesmärk, aga vaja on ka investeeringuid ja sotsiaalseid meetmeid. Sellega ollakse üha enam nõus isegi vabaturu kantsis USA-s. Aga mitte meil, Eestis.
On vaja tõsiseid riiklikke samme, et meie majandust edasi viia. Aeg on tegutseda, et meie riiklik areng toimuks jätkusuutlikul viisil. Majandusteadlane, 2008. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat ja New York Times’i kolumnist ning, kirjutab, et Barack Obamal seisab ees väga tõsine ülesanne – tuua USA majandus välja surutisest. Ta kõrvutab Obama ülesannet sellega, mida pidi tegema president Roosevelt 1930ndatel. Roosevelt kasutas briti majandusteadlase John Maynard Keynesi nõuandeid ning alustas suuri riiklikke projekte, et tõsta tööhõivet ja elavdada majandust. Roosevelti poliitika tõi USA aegamööda majandussurutisest välja, tagades sealjuures elatusallika, aga Keynes‘i teooria võidukäik saabus II maailmasõjaga, kui riiklikud suurprojektid sõjalise varustuse tootmiseks muutsid USA sõja lõpuks majandushiiglaseks. Teisisõnu, riiklik investeerimine peab olema mastaapne, et anda parim võimalik tulemus. Mida siis Eestis teha? Majandust tuleb ergutada. Iseäranis kehtib see pikaajaliste investeeringute puhul, mille ärajätmine suurendab struktuurseid probleeme ja pikendab tõenäoliselt surutist tulevikus. Meil on palju potentsiaali infrastruktuuri ja hariduse arendamise osas. Infrastruktuuri arendamiseks tuleb efektiivselt kasutada ära Euroopa Liidu rahad struktuurifondidest.
Suurriigid valmistuvad toetama oma majandust kolossaalsete summadega. Ka Euroopa Komisjon on välja tulnud Euroopa Liidu majanduse stimuleerimise paketi eelnõuga, mis on rohkem kui 200 miljardit eurot ja nõuab 1% iga liikmesriigi SKTst. Kas Eestil on mõttekas eirata sellist eeskuju?
Majanduse kohanemise võtmesõnadeks peavad olema säästlikkus, kulude kokkuhoid, innovatiivsus. Eesti majanduse energiaintensiivsus, energia tarbimine
per capita ja energiatarbimine hoonetes näitavad, et energiat tarbitakse Eestis ülemäära palju võrreldes näiteks kas-või meie põhjanaabritega.
Ühe initsiatiivina jätkusuutliku majanduse ülesehitamiseks saaks valitsus luua laiaulatusliku riikliku programmi energiatõhususe parandamiseks. Selle asemel, et planeerida tuumajaama Eesti pinnale, mille ehitamiseks kulub 20 aastat, alustame millestki konkreetsest, millest on kasu nii majandusel, inimestel kui kliimal. Riik võiks algatada koostöös pankade, ehitusettevõtete, energiaettevõtete ja arhitektuuribüroodega programmi tingliku nimega „Säästlik Eesti maja“, seades ambitsioonikad, ent samas realistlikud energiasäästu miinimum-nõuded uutele ja renoveeritavatele hoonetele, luues hoonete energiasäästu sertifitseerimissüsteemi ja hoolitsedes süsteemi rakendamise eest. Riik saaks pakkuda laenuintresside vabastust tulumaksust neile ettevõtele ja/või eraisikutele, kes energiasäästu nõudeid hoonete renoveerimisel või ehitamisel järgivad. Muuseas, sarnase algatusega maailma linnades on välja tulnud ka Bill Clintoni Fond.
Eesti riigi lahendused peituvad riiklikus meetmete paketis, mis keskenduvad investeerimisele inimestesse, ettevõtetesse, infrastruktuuri, energiasäästu ja ökoloogiliselt puhtasse tehnoloogiasse, et luua alused majanduskasvule ja jätkusuutlikule arengule ning parandada tööhõivet. Mida kiiremini sellest aru saame, seda kiiremini saame oma majandust päästa.
