Urmas Espenberg, kirjanik ja sotsioloog, EKRE,
(TEET MALSROOS)
Olin ise kunagi NSV Liidust lahkuja, pagulane ja immigrant USAs neli pikka aastat ning tunnen, et mul on moraalne õigus või kohustuski antud teemal sõna võtta. Tookord valitses totalitaarne režiim, teisitimõtlejaid ja vastupanu organisaatoreid aeti taga ning selline nn ärahüppamine oli sageli ainus variant, kuidas olukorda lahendada.
http://www.ohtuleht.ee/595689/... Kui NSVL lagunes ja Eesti vabaks sai, tulin ma loomulikult tagasi ja aitasin uut Eestit üles ehitada. Ma poleks elu sees arvanud, et meie vaba ja kena kodumaad tabab selline meeletu lahkumislaviin nagu praegu. Ja seda ajal, kui meil on vaba riik ja täis voli ise oma asju otsustada.
Me ei tohiks Tõnis Lukase kombel lahkujaid solvata ja lodevuspagulasteks kutsuda. Nende seas on kõiksugu rahvast: mõni lahkub abiellumise tõttu, paljud noored otsivad uusi väljakutseid ja kogemusi, mis on iseenesestmõistetav. Muidugi on ka selliseid, kes suhtuvad kodumaasse põlglikult, kuid neid on vähe. Enamik (eriti Soome tööle läinud) ei tee seda paraku päris omal soovil ja nemad on minu meelest pigem majanduspõgenikud.
Kui olukord muutub väljakannatamatuks ja inimestel pole lihtsalt ei tööd ega raha, siis ongi vaid paar võimalust seda olukorda lahendada. Osa lahkub ehk hääletab jalgadega. Teine seltskond jääb siia virelema, oskamata midagi teha ning vaid väike osa inimesi püüab olukorda muuta. Peame analüüsima, kuidas sai kriis võimalikuks, mida see kaasa on toonud, kes on selle eest vastutav ja mida tuleks teha edasi ehk kuidas asju parandada?
Majanduspagulus toob katastroofi
Kui Eesti liitus Euroopa Liiduga ja võttis kasutusele euro, uskusid paljud, et meie elujärg läheb paremaks. Aga võta näpust, asi hakkas hoopis allamäge veerema. Kapitali, kaupade ja tööjõu vabast liikumisest toimib ainult viimane ehk siis Eesti jookseb tööjõust lihtsalt tühjaks. Sada tuhat võõrsile suundunut on meie väikesele riigile ilmselge liig. Liberaalide ja sotside plaan nende asemel sisse tuua sama palju inimesi kolmandatest riikidest hukutaks Eesti riigi aga demograafiliselt. Maaelu on jõudmas oma lõpu lähedale. Ja ei aita siin ükski haldusreform ega eurotoetus. Külad tühjenevad, koolid pannakse kinni, arstiabi pole, paljud on töötud, levib joomarlus ja üldine pessimism. Uksele koputab Vene oht, kuid meil pole enam palju inimesi, kes Eestit kaitseks.
Teine suurem õnnetus, mida lahkumine kaasa toob, on Eesti tühjenemine tarbijatest, aga just tarbijad on need, kes turumajandust edasi viivad. Kui meil on kümnendiku võrra vähem tarbijaid, kajastub see ka majanduse üha suuremas allakäigus.
Kolmas aspekt on demograafiline. Langeb iive, kaovad koolid ja lasteaiad ning rahvus kipub välja surema kiiremini kui ükski demograaf seda ette jõuab näha. Kuna inimesed suunduvad tööle välismaale, siis on meie pealinn Tallinn aina rohkem venestumas, Ida-Virumaast rääkimata. Paljudes Põhja- ja Ida-Eesti linnades peetakse juba elementaarseks teenindamist vene keeles. Kuid see ei peaks olema elementaarne, vaid pigem sõltuma kaupmehe keeleoskusest ja heasoovlikkusest. Lisaklientide saamise huvides on paljud sellega päri. Euroopa Parlamentigi õnnestus venemeelsetel sokutada inimene, kes teenib pigem Moskvat, kui esindab Eesti riiki. Tallinn aga peab juba aastaid taluma vene vähemuse võimulolekut.
Ohtlik väljaränne tuleb peatada
Osa inimesi on veel nõus töötama miinimumpalga eest hulga välismaiste omanikega supermarketite kassades või teistel lihtsatel töökohtadel, peamiselt teenindussfääris. Kuid nemadki kiikavad aina enam Euroopa poole. See, kes on kanda võtnud mõne laenu või liisingu või tahab kunagi oma kodu rajada, ei jõua Eestis lihtsat tööd tehes kuigi kaugele. Vähene sissetulek kulub enamasti toimetulekuks ja ikka jääb puudu. Selline palgavaesus peab lõppema. Lääne hinnad ja Eesti palgad ei sobi kokku.
Uuringutest selgub, et iga viies eestlane on nõus oma kodumaa jätma ja siit põgenema. Ent võõrsil olles ei leia need inimesed kunagi maad, mis oleks nende tõeline kodu ja kus saaks asju ajada emakeeles. Nad jäävad alati sisserännanuteks. Ainult materiaalne pool ei suuda katta inimese ürgset vajadust isamaa ja emakeele järele. Lääne-Euroopaski on mõndagi negatiivset, mida ei osata alul tähele panna: islamioht, radikaalfeminism, seaduslik ja normatiivne üleregulatsioon.
Lääne mudelid ei toimi
Meil on reserve oma tööjõuprobleemide lahendamiseks. Me peame esmalt tagasi saama oma majanduspagulased ja alles siis, kui spetsialistidest puudu tuleb, võib kõne alla tulla meile sarnase kultuuritaustaga tööjõu värbamine näiteks Ida-Euroopast. Sellelgi juhul peavad integratsiooniprogrammid olema hästi läbi mõeldud. Üldine kurss tuleb võtta efektiivsele, IT-põhisele, automatiseeritud ja kvalifitseeritud tööle ning elamisväärsele palgale. Tagasitulejaid tuleb vääriliselt kohelda, senine „Talendid koju" kampaania on läbi kukkunud.
Lääne-Euroopa mudelid ei toimi ja neid vigu ei maksa korrata. Aafriklaste, aasialaste ja muude teistest kultuuridest ja kliimaoludest pärit inimeste siia meelitamine eestlaste asemel lühiajalise majandusedu huvides tuleks keelustada. Kui tööjõu vaba liikumine, siis vaid Euroopa piires.
Varsti on tulemas riigikogu valimised, kus inimesed saavad öelda oma sõna, kas liikuda edasi uute poliitiliste jõududega, kes tahavad olukorda muuta, või jääda vanade tupikseisu viinud liistude juurde.
