Eesti president Toomas Hendrik Ilves ütles oma kõnes 23. novembril Eesti Riigiarhiivi teaduskonverentsil „Kaks algatust: 15 aastat iseseisvat Eesti Vabariiki“, et lähiajaloo süstemaatilisemaks ja erapooletuks uurimiseks ning kirja panemiseks vajab Eesti uut institutsiooni.
„Mul on hea meel teatada, et koostöös justiitsministeeriumiga peaksime üsna varsti ellu kutsuma Eesti Mälu Instituudi, mille missioon saabki olema lähiminevikus juhtunu kirjapanek, selle selgitamine ja analüüs. Seda kõike saab teha ainult akadeemiline uuriv institutsioon, mille tegevus on loomulikult laitmatu ja aus,“ ütles president.
Värskendasin oma mälu, mille ekraanile tulid mitmed taolised ettevõtmised. Kuhu on jäänud lähiajaloo uurimise S-Keskus? Kodulehekülje kohaselt on suurprojektist „Eesti sõjaline ja julgeolekupoliitiline ajalugu 1939-1956“ ilmunud ainult I köide „Sõja ja rahu vahel“ (2004). Teised projektid on kas kalevi alla pandud või puudub raha: „Vabaduse entsüklopeedia“ (peatatud), „Nõukogude võimuinstitutsioonid Eestis 1940-1991“ ja „Kultuuripoliitika okupeeritud Eestis 1940-1955“ (ootavad rahastamist). Kroonika lõpeb 2002. aastaga, viimased andmed konverentside kohta on 2005. aastast. Kas ei paista, et see asutus 5 juhatusliikme ja 49 liikmega, nende hulgas palju nimekaid ajaloolasi, on tegelikult varjusurmas?
Üks nende ettevõtmistega seotud kolleeg püüdis selgitada selle põhjust. Uurimisega keskendunult tegelemiseks peaks seda tegema kui põhitööd. Tavaliselt tehakse uurimusi aga oma põhitöö kõrvalt. Pakutav summa on enamasti mingi väike lisatasu. Miks peaksin ma selle eest ennast töölt lahti võtma, kui see ei lähe minu tööstaazhi hulka ja seda ei arvestata tulevikus pensioni väljaarvutamisel? Lisaks veel muud negatiivsed küljed, näiteks puuduv ravikindlustus. Ta lisas, et kui eksisteeriks mingi asutus, mille töötajate põhitöö on uurimine ja sealt saadav palk vähemalt kohalik keskmine, siis leiduks ka neid, kes oleks valmis hülgama senise töökoha ja keskenduma sovetiaja uurimisele.
Tema selgitus aitab probleeme paremini mõista. Kahjuks pole Eestis veel jõutud nii kaugele kui näiteks siin Taanis, kus on võimalik teadusliku uurimise jaoks saada kas palgalist puhkust või katab palga mõni teaduslik fond, ilma et see tähendaks muutust ametitingimustes. Kui president pidas loodava Eesti Mälu Instituudi all silmas sellise uurimisasutuse loomist, siis võiks sellest tulu tulla. Kui on tegemist järjekordse keskuse, komisjoni jms., siis tuleb sellest vaevalt midagi paremat.
Ei aita uue asutuse loomine, kui see jääb teiste eeskujul kiratsema. Probleemiks on ka ajajärk 1944-1991. Võib vabamalt kirjutada peamiselt esimesest kahest stalinistlikust viisaastakust, seejärel tulevad aga „näitelavale“ tegelased, kes veel praegu kas otseselt või kulisside taga oma mõju avaldavad ja kellest oleneb ka rahastamine. Nii jäävad paljud ilusad sõnad tuleviku muusikaks.
Igal presidendil peab vist olema oma komisjon või instituut? Lennart Meri initsiatiivil pandi alus Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelisele Komisjonile, mis sai küll valmis esimese punase aasta ja Saksa okupatsiooniga, aga peatus 1953. aastaga. Tööd katsub jätkata Riigiarhiivi ruumides Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus. Arnold Rüütel asutas 1993. a. Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi, mis tegeleb rohkem tulevikuga ja on ka üllitanud paar publikatsiooni. On aga teisi, kes on juba teinud suurt tööd. Mainimist väärib Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, kes töötas aastail 1992-2005. Tulemuseks on paarkümmend eriuurimust ja lõpp-punktina „Valge Raamat“, mille valmimine võttis kahe aasta asemel aega kaksteist. Esimehe Vello Salo andmetel oli põhjuseks suurelt osalt tehniliste töötajate puudumine, vahendeid saadi alles 1997. a. Seda tööd jätkab tegevesimees Peep Varju koos Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu MEMENTO-ga, mille juures asub Eesti Represseeritute Registrite büroo. Seal töötavad enamjaolt pensionärid.
Väliseestluse suurpanuseks on Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse poolt 2003. a. avatud Okupatsioonide Muuseum, millega on seotud mitmed teised ettevõtmised.
Eesti rahva kannatused on nii aktide, faktide kui mälu kohaselt ammu dokumenteeritud. Viimase nõukogude aja tegelaste mälu on enamikus nende minevikku muutnud: sotsialismi ülesehitajatest on saanud vabadusvõitlejad. Edgar Savisaare, Arnold Rüütli jt. mälestustel pole suurt mäluga tegemist, need on poliitiline eneseülistus. Paljud eelistavad suu kinni hoida nagu näiteks Vaino Väljas. Nad teavad, et järgmise põlvkonna ajaloolased naeravad nende eneseõigustused välja. Loodetavasti antakse Eestile selleks vabaduse armuaega.
Kommentaar: Mälu värskendamine (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
On päevselge, et artikli kommentaar reostab niigi juba rämpsinfoga üleküllastatud internetikeskkonda ja ei vääri säilitamist
Miks nii ebasobivat kommentaari pole veel maha võetud?
Arvamus
TRENDING
