See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/kommentaar-marksismi-voim/article5610
Kommentaar: Marksismi võim
20 Nov 2003 Tarvo Toomes
Marksismi alustala on klassivõitlus. Ajaloolane Lauri Vahtre on selle filosoofilist ja emotsionaalset alust kokkuvõtlikult kirjeldanud järgmiselt: „Esiteks: teid on koheldud ülekohtuselt. Teiseks: selles on süüdi ekspluataatorlikud klassid. Kõik, kes on teist ülemal kas hariduse, varanduse või mõlema poolest, on seda teie arvelt. Neid inimesi ei vabanda miski — nad on süüdlased juba oma klassikuuluvuse poolest. Nende represseerimine mis tahes moel on õiglane ja vajalik. Teie aga, hoolimata oma isiklikest omadustest, olete oma klassikuuluvuse poolest õigustatud seda tegema. Lühidalt: kõik, kes te vaevatud, tagakiusatud ja valesti mõistetud olete — tulge meie juurde ja makske kätte!“

See maailmapilt ehk kuidagi sobiks nendesse riikidesse, mis ei ole demokraatiad, kus valitsevad diktaatorid ja nende kaaslased, kas suguharud või sõjalised huntad ja kus enamik rahvast selletõttu elab suures vaesuses. Sääraseid riike on meie maailmas üle saja. Nad on kõik Ühendatud Rahvaste Organisatsioonis, ÜRO-s samaväärsete õigustega kui on demokraatlikud riigid.

Seda maailmapilti aga rakendatakse teatud määral ka demokraatlikes maades, olgu see siis mõningate marksistlike õppejõudude poolt ülikoolides, vasakpoolsete poliitiliste parteide poolt, ametiühingute ideoloogide ja vasakpoolsete ajakirjanike poolt. Psühholoogiliselt on see paljudele väga sobiv maailmavaade, sest sul on õigused, ilma et sul kohustusi oleks. Ka Kanada 1972. aastal vastu võetud Inimõiguste Harta loetleb ainult kodanike õigusi, jättes kohustused mainimata. Klassivaenu aga ei tohiks sealt välja lugeda.

Kahjuks on demokraatlikes ühiskondades siiski marksistlik mõtlemine palju viha ja vihkamist külvanud, eriti ühiskonna rikkamate kihtide vastu ja selle kaudu ka eraettevõtluse vastu, mis ühiskonnas majanduslikke väärtusi loob ja selle kaudu ühiskonna elustandardit tõstab. Rikaste hulgas leidub neid inimesi, kes on rikkuse oma vanematelt pärinud, kuid suures enamuses on tegemist inimestega, kes oma ränga töö ja varade riskeerimisega on loonud ettevõtteid, mis kasvades on loonud töökohti paljudele kaaskodanikele.

Kuna enamikel kodanikel puudub majanduslik haridus või omal käel õpitud arusaamine, siis on kerge neile inimestele selgitada, et eraettevõtlus ja turumajandus on halvad ja neid peab ühiskond valitsuse kaudu ahistama ja nende tegevust piirama. Kahjuks leidus minevikus ebaausaid ja üliahneid ärimehi, kahjuks leidub neid praegu ja kindlasti leidub neid tulevikus, sest ahnusel ja ebaaususel, eriti nüüd, kus kristlik eetika on ühiskonnas taandumas, pole enam nii tugevaid pidureid.

Vasakpoolselt häälestatud ajakirjandusele on säärased kuriteod maiuspaladeks. Neid eksimusi piitsutatakse hoogsalt ja nii jääb neile, kelle majanduslik arusaamine on puudulik ja kes on ühiskonnas enamuses, mulje, et turumajandus ja eraettevõtlus on tõesti ebaaus mäng, mida tuleb karistada ja mille tegevust tuleb igasuguste eeskirjadega tugevasti ohjeldada. Sellega ahistatakse seda mootorit, mis ühiskonna rikkust tõstab.

Enroni ja Worldcomi skandaalid püsisid kaua aega ajalehtede esikülgedel ja TV jaamade prominentsetes uudistesaadetes. Ei mäleta, et sellest oleks palju juttu olnud, et USA aktsiaturgudel on noteeritud umbes 12.000 erafirma aktsiat, nii et kaks või pool tosinat nendest, kes olid seotud skandaalidega, on vaid kübeke tervikust. Üheks sellise materdamise tagajärjeks oli, et keskmise investeerija usaldus aktsiaturu vastu löödi kõikuma, mis pikendas aktsiaturgude langust.

Ülaltoodud rahva teadmatuse tõttu on kerge rahvast veenda, et majanduse globaliseerumine ja vabakaubandus on halvad, kuigi statistika ja tegelikkus vastupidist näitavad. Samuti on rahvale kerge selgeks teha, et see on täielikult Ameerika presidendi võimuses majandustsükleid kontrollida ja selle kaudu töökohti säilitada ja uusi luua. Senini poole kellelgi vaatamata majandusguru Keynesi ja teiste tunnustatud majandusteadlaste teooriatele, õnnestunud tsüklite allaminevat faasi kontrollida. Ülemaailmne majandus liigub oma rütmis, tsüklite kaupa, kus on nii tõusev kui ka langev faas ja suures enamikus kestab tõusev faas umbes kaks korda nii kaua kui langus. Sellega maailma majandus kasvab. Teatud meetmed abistavad, nagu ühe riigi infrastruktuuri väljaehitamine. Selle vast kõige prominentsemaks näiteks on Ameerika president Franklin Roosevelti New Deal 1930-ndatel aastatel, kus riik laenas raha suurte energia ja muude infrastruktuuri projektide ehitamiseks, vähendades sellega painavat tööpuudust. Aastate 1929–1933 depressiooni suurimaks õppetunniks oli, et kaitsetollide rakendamine ja nende tõstmine viib tollisõdadeni, kus kõik tolle tõstsid ja sellega kaubandust ja majandust suuresti halvasid ja depressiooni süvendasid.

Märkmed: