USA Massachusettsi osariigi elanikud valisid 19. jaanuaril oma uue senaatori ning andsid seeläbi ränga hoobi president Barack Obama reformikavale. Valimised olid tingitud senaator Edward Kennedy surmast augustis 2008.

Mainekas kolumnist Eric Margolis vaatles 22. jaanuari Toronto Sun’is vabariiklaste senaatorikandidaadi, vähetuntud Scott Brown’i veenvat võitu sellises demokraatide kantsis nagu seda on Massachusetts. Kuulsa Kennedyte dünastia patriarh ning president Obama tuline toetaja ja poliitiline mentor Ted (Edward) Kennedy oli seal valitud senaatoriks 9 korda järjest ning esindas osariiki USA Senatis viimased 46 aastat – kuni oma surmani. Tema järeltulijaks mõeldud osariigi peaprokurör Martha Coakley ei suutnud Browniga võistelda. Browni võit tähendas aga, et seni 100-liikmelises senatis 60:40 ülekaalu omanud demokraadid jäid ilma oma enamuse kaalukeelest ehk 60. kohast. See on nüüd omakorda ohtu seadnud nii Obama ajaloolise tervishoiureformi kui ka ambitsioonika energiaeelnõu saatuse.

Äsja Lõuna-Kaliforniat laastanud tormid, vetetulvad ja mudalihked pole Margolise hinnangul võrreldavad hirmutava kõuekärgatusega, mis tabas USA presidenti Barack Obamat just tema ametisoleku 1. aastapäeva eelõhtul, 19. jaanuaril. Margolise arvates oli see sama ehmatav ja võimatu kui näiteks mõne baptistipastori valimine Rooma paavstiks.

Vabariiklased olid oma saavutuse üle mõistagi uhked ja teatasid, et Obama-vastane revolutsioon on alanud. Nad loodavad vist, et ameeriklased on juba unustanud majanduse kokkuvarisemise, mis algas ju president George W. Bushi päevil.

Fox News uudistekanalil ja NBC saates „Meet the Press“ analüüsiti 24. jaanuari hommikul igakülgselt Massachusettsi üllatavat valimistulemust. Erinevad poliitikaeksperdid leidsid, et seda mõjutasid halb tööhõive olukord, hiiglaslik defitsiit ja Obama hirmkallis tervishoiuplaan, mis pole mitte kõigi ameeriklaste silmis populaarne. Presidenti süüdistatakse ka riigi majandushuvide tagaplaanile jätmises. Samas tõsteti esile Browni hiilgavat valimiskampaaniat.

Lubatud suurt muudatust ei ole siiani toimunud ka USA välispoliitikas. Araabia-Iisraeli rahuleppest pole asja saanud, pigem on see Obamale alandavaks fiaskoks. Afganistani sõda muutub üha ägedamaks ja kulukamaks, mille võitmine on nihkunud ähmasesse tulevikku. Margolis meenutab, et selle „koloniaalse ebaõnnestumise“ peavad kunagi kinni maksma Ühendriikide tulevased generatsioonid.

Tänu oma isiklikule sarmile on Obamal õnnestunud parandada suhteid Euroopa riikidega. Kas aga ka Venemaaga? Margolis arvab, et president Obama on juba loobunud Bushi provokatiivsest plaanist tuua Ukraina ja Gruusia NATO tiiva alla. Kas see on reset-nupu käivitamise eest makstav lõiv?

Siiani pole presidendil õnnestunud täita ka lubadust sulgeda Guantamo vangla, kus hoitakse kinni potentsiaalseid terroriste. Elu näitab, et sealt vabastatud vangid astuvad viivitamatult dzhihhaadi võitlejate ridadesse.

Margolise hinnangul on Obama raisanud kallist aega ning jätnud kasutamata talle antud võimu ja võimalusi, mida näitavadki Massachusettsi valimistulemused. Seda viga saab ta siiski veel parandada järgmise kolme aasta jooksul.

Nüüd küsitakse, kas senaator Scott Brownist võiks saada vabariiklaste uus karismaatiline liider? Pole ju kahtlust, ta lööks nii vana kooli meest John McCaini kui ka langenud supernoovat Sarah Palinit. (EP)

Märkmed: