Inimene ei ela ainult leivast. Maailma kirjandusklassiku Goethe üldtuntud viimased sõnad olid: „Valgust, enam valgust!“ Seda kuulsat lauset tõlgendatakse ka geeniuse vihjena mahajääjatele, et inimene olla, see on püüdlus millegi enama kui vaid mammona järele.
Minu kunagine akadeemiline õpetaja prof. Leo Leesment (1902-1986) rääkis sel teemal mulle väga praktilise loo kultuuri kui inimese jaoks mitte alati hästi tunnetatava, kuid eluks sageli eksistentsiaalselt vajaliku kohta. Tema saatus oli talle ette näinud katsumused Siberi vangilaagrites, kus tuhanded inimesed olid külmas talves viidud inimkannatuste piirile. Selles lootusetus olukorras suutsid vaid tugeva elutahtega inimesed lootust säilitada.
Minu õpetaja väitis, et näiteks paljud taluperemehed surid seal kiirelt seetõttu, et nende elu kodus oli olnud ehk liialt maine, ja kui võõrvõim oli neilt talu ära võtnud ja peremehe enda Siberisse orjatööle saatnud, siis kaotas selline inimene kiiresti elutahte. Enne II maailmasõda peaaegu kogu Euroopa läbi rännanud Leo Leesment, kel muuseas samuti jäi Tartusse maha vastvalminud ilus kodu, suutis nendest ebainimlikest kannatustest enda sõnul jagu saada just läbi selle, et ta mõtles nendel kõige raskematel vangilaagri hetkedel end Pariisi, kus tal oli olnud võimalus noore mehena õppida. Just see mittemateriaalne mälestus oli tol hetkel ainus, mida temalt kui poliitvangilt ei saanud võim ühegi jõuga ära võtta. Ja see oli aeg, kus võimud lasksid poliitilisi kinnipeetavaid terroriseerida kõigele lisaks ka kriminaalkurjategijatel; nende jaoks olid hinnatavaks saagiks parema puudumisel isegi kaasvangi püksinööbid.
Kultuur on järelikult midagi sellist, mis jääb, kui kõik muu suurem on kadunud. Kultuur on vanade pedagoogide arvates ka see miski, mis jääb järele inimesele siis, kui konkreetselt koolis õpitu juba ununeb.
Osaledes läinud suvel kuulajana laulupidudel sain veel kord kinnitust, kui vajalik on see mittemateriaalne tänases kiires ajas inimesele. Ajal, mil poliitiline kultuur ühiskonnas on ikka veel paljude jaoks eemalepeletav, peab olema ühiskonna kooshoidmiseks miski, mis ei lase rahval kaotada elamise tahet. Erinevad organisatsioonid on asunud täna otsima meie ühiskonna jaoks paaniliselt ühiskondlikku kokkulepet, sest oleme rahvana oma rahvaarvu nigela juurdekasvu tõttu edasikestmiseks jõudnud momendil jälle kriitilisele piirile, et omada selles maailma piirkonnas üldse riiki. Riigiteoreetikud teavad, et riigi omamiseks on vaja mitte ainult objektiivseid näitajaid, vaid ka selle sootsiumi (sotsiaalse koosluse — toim.) kokkulepet ja soovi. Öeldakse, et maailmas on rahvaid, kel on riigi omamise kultuur ja ka neid, kel seda pole. Eestlased on seni kuulunud rahvaste hulka, kel näikse oma riigi omamise kultuur päris tugevalt meie üldises kultuuris olevat.
Kui me ei suuda sageli kokku leppida näiliselt asistes pisiasjades, siis õnneks on veel asju, milles me kokku oleme suutnud leppida. Üks paljudele teistele rahvastele arusaamatu kokkulepe on alates alates 1869. aastast toimuv üldlaulupidu. See rahvuslik kokkulepe paistabki pool sajandit hiljem sõlmitud meie oma riigi omamise soovi kõrval tänaseni olevat meie kõige suuremaks rahvuslikuks kokkulepeks.
Eestlasele on laulupeol käimine kui riitus. „Ma arvasin, et britid on hullud, aga siis ma polnud eestlaste laulupidu veel näinud,“ arvas sel laulupeol ainukese välismaa dirigendina koore juhatanud inglane Bob Chilcott. „Hull maa“ (crazy country), arvasid nii mõnedki välismaalased, suutmata ehk endale lõpuni teadvustada, et seda, mis nende silme ees lahti rullus, suudab vaid veidi üle miljoni suurune rahvas. Rahvas, kes loeb seda pidu enda jaoks nii oluliseks, et sel osales juuli alguspäevadel 2004 Tallinnas 7500 tantsijat, kelle etteastet kahel päeval vahetult jälgis vähemalt 20.000 inimest ning laulukaare alla kogunes samal ajal sel aastal tervelt 21.300 lauljat.
Guinnessi rekordiüritused on kogu maailmas alati ainukordsed, üldlaulupeo traditsioonil on aga olemas selline ajaline ulatus, mida me saame mõõta juba 135 aastaga. See on midagi sellist, mida on raske suurtel rahvastel korrata, ületamisest rääkimata. Eesti laulupidu on juba midagi sellist nagu inglise muru, mida sada aastat pidevalt hooldatud on ja mida ükski uusrikas ei suuda endale parima tahtmise juures kuidagi kiirelt osta. Pigem on eestlaste laulupidu sellel osalejate jaoks ehk võrreldav muhameedlaste Mekas käimisega. See on koht, kus on võimalik tajuda hingelist katarsist. Nii polegi imestada, et laulupeod sellise suure osa rahvast endaga kaasa tõmbavad.
Sel aastal jälgis Tallinnas laululaval lauljate kahepäevast esinemist (ja mitte ainult vaatas, vaid laulis kaasa ja ka valas liigutuspisaraid) vähemalt 140.000—160.000 pealtvaatajat.
Laulupidu ei jätnud ükskõikseks kedagi. „Nüüd ma usun, et see rahvas tegi laulva revolutsiooni,“ sai uue arusaama meie rahva sügavamast olemusest üks saksa teleajakirjanik.
Mida ütleme me ise?
Isegi Sisekaitseakadeemia laulurahvas, kes jõudis sel suvel isegi Riias üliõpilaste laulupeol ära käia ja kelle read uute lauljatega ilmselt sel aastal veelgi täienevad, on alustanud valmistumist juba uueks laulupeoks. See kõik on väga tähtis, sest enamik eestlasi on kui mitte laulurahvas, siis vähemalt kaasalauljarahvas ja meie vana rahvaliku laulu sõnad ütlevad: „Kui see laul meil korda läeb...“
Tänapäeva rikkad riigid püüavad oma ühiskonnale seda mittemateriaalset eksitentsiaalset lõime suurte raskustega tugevdada, eestlane pole seda lõime veel päriselt käest senini lasknud, osakem siis igapäevases elus meie ümber seda hinnata.