Rootsis elanud eesti ajakirjanik Andres Küng, kes oma ajakirjandusliku tegevusega okupeeritud Eesti probleemi Rootsi ja laiemas ajakirjanduses lugejate teadvuses hoidis, mainis oma memuaarides „Baltikumile elatud aastad“ järgmist seika.

Nagu me mäletame, II maailmasõja lõpul Kuramaa kotti jäänud saksa väeüksustes võidelnud 8 eesti ja 150 läti sõdurit põgenesid paatidega Rootsi, kus nad interneeriti ja hoiti laagris, kuni nad N. Liidu võimudele välja anti. Selle üle käis Rootsi parlamendis suur vaidlus, kuid sotsialistide enamus parlamendis tegi otsuse väljaandmise kasuks. Kui tookordsele Rootsi sotsialistliku valitsuse välisministrile Östen Undenile mainiti, et väljaantavaid sõdureid ootab ees kindel Siberi teekond või isegi mahalaskmine, vihastas härra Unden, väites, et N. Liit on õigusriik, kus inimõigused on samuti seaduse poolt kaitstud, nagu nad on Rootsis.

Rootsis elavatele balti põgenikele, kes N. Liidu tegelikkust tundsid, oli see suureks ehmatuseks ja tõukas paljusid endale uut kodumaad otsima teisel pool Atlandi ookeani.

1 jaanuaril 1946 saatis (Rootsi) Riigi Välismaalastekomisjon järgmise kirja, millele oli lisatud alljärgnev eestikeelne tõlge.

„Kuninglik Majesteet on riigi välismaalastekomisjonile korralduse teinud teatada, et iga balti põgenik võib ilma kuludeta temale tagasi pöörduda oma maale. Nõukogude Vene poolt on avalikult selgitatud, et põgenik sel juhul saadetakse oma kodukohta, samuti et kodumaale tagasisaatmise soovi võib põgenik avaldada lähemale politseiasutusele või vastavale balti põgenikelaagri ülemale, misjärel põgenikule teatatakse, mida tal peale selle tuleb ette võtta. Ühtlasi on komisjonile korraldus tehtud põgenikele esile tuua, et kuigi mingit sundust ei avaldata, on see Rootsi soov, et põgenikud tagasi pöörduksid oma kodukohtadesse.

Kuninglik Majesteet on peale selle välismaalastekomisjonile ülesandeks teinud laagriülemate läbi laagrites teenistuses oleva personali ning teiste põgenikega tegutsevate isikute suhtes toonitada varemalt teatatud eeskirju selle kohta, et katseid mõjutada põgenikel mitte kodumaale tagasi pöörduda, mingil tingimusel ei tohi esineda. Edasi toonitatakse balti põgenikele, kes ei ole laagri hoolitsusel, et nende poolt poliitilise propaganda tegemine Rootsis ei ole lubatud.

Riigi Välismaalastekomisjon
Ernst Bexelius“.

Võime küsida, kuidas oli see võimalik, et Rootsi valitsus ja avalikkus olid nii võhiklikul arusaamisel N. Liidu tegelikkusest? Kindlasti mõjus balti põgenikele kirja avaldamisele N. Liidu surve. Teise osa vastusest ehk leiame sellest, kui Lenin viibis I maailmasõja ajal maapaos Shveitsis, kus tal oli võimalus tutvuda vaba maailma meediaga, sai talle selgeks, et kui ainult teatud fakte kasutada ja oma maailmavaatele ebasobivaid maha vaikida, võib lugejaskonda kergesti suunata ajakirjaniku tõekspidamistele.

Kahltemata olid siin teened New York Times'i kurikuulsal Moskva korrespondendil Walter Duranty'l, kes 1930. aastatel N. Liitu taevani kiitis ja keda paljud vaba maailma suured ajalehed tsiteerisid kui tolleaegset N. Liidu parimat asjatundjat. Duranty'le kui silmapaistvale ajakirjanikule anti Pulitzeri preemia, mida mõned ringkonnad on soovitanud posthuumselt tagasi võtta, arvestades seda sigadust, mida ta tegi kommunismi propageerimisel, kuid see pole siiani õnnestunud.

Kindlasti aitasid sümpaatiale N. Liidu vastu kaasa Nobeli auhinnad kirjanduses, mis Rootsi Akadeemia Nobeli Komisjoni poolt anti kommunistidest kirjanikele 1920. ja 1930. aastatel.

Asjad pole tänapäeval palju muutunud. Meedia, akadeemia ja intellektuaalne eliit on ka tänapäeval suurel määral vasakpoolne ja vaenulik turumajandusele ja Ameerikale. New York Times (NYT), mis on üks maailma prestiizhikamaid ajalehti, on oma juhtkirjades omaks võtnud seisukoha, et nii president Reagan kui ka praegune president Bush on lihtsalt lollid.

NYT oli vastu sellele, et president Reagan alustas raketi kaitsesüsteemi ehitamist, millega N. Liit ei suutnud sammu pidada ja varises enneaegselt kokku, mistõttu üle saja miljoni inimese pääses kommunismi ikkest. NYT oli vastu Iraagi sõjale, pooldades relvainspektsioonide, mis 12 aasta jooksul mingeid tulemusi ei andnud, jätkamist. Iraagi sõda vabastas 24 miljonit iraaklast brutaalsest diktatuurist.

Eesti, läti ja leedu noored asutasid omal ajal USAs Batuni (Baltic Appeal to United Nations), selgitamaks ÜRO liikmesriikide esindajatele N. Liidu vägivalda Baltikumis. Eesmärk oli okupeeritud Baltimaade küsimus ÜRO päevakorda saada; informatsiooni saadeti ka ajalehtedele avaldamiseks. NYT keeldus selle avaldamisest kaua. Paljud Läänemaailma suurlehed on omaks võtnud samasuguse hoiaku.

Tänu vasakpoolse suunitlusega informatsioonile vihatakse tänapäeval Ameerikat nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal, kuigi Ameerika aitas neid maid natsiterrorist vabastada ja aitas neid majanduslikult jalule peale II maailmasõda. Ameerikat vihatakse ka Lõuna-Koreas, kuigi tänu peamiselt Ameerika sõjalisele jõule on Lõuna-Korea praegu õitsev demokraatlik riik ja mitte nagu kommunistliku terrori all ägav Põhja-Korea.

Märkmed: