Kanada filosoof Marshall McLuhan väitis, et meedia, eriti trükimeedia ning raadio ja televisioon on inimese kuulde- ja nägemismeelte pikendused.

Tõsi, me ei suuda korraga viibida Tallinnas, Ottawas, Bagdadis, New Yorgis, Pariisis ja/või Londonis! Meid asendavad seal ajalehed, televisioon ja raadio. Nende repotaazhide kaudu oleme ühenduses kõige maailmas toimuvaga.

Või – kas ikka tõesti oleme? Ajakirjandusala üliõpilastele õpetatakse, et iga „uudistejutu“ puhul tuleb võimalikult kõik tõigad välja uurida ja neid jutu koostamisel arvesse võtta. Seda aga ei õpetata, et uudistereportaazh oleks tasakaalustatud, et nii vasak- kui ka parempoolsed vaatevinklid tuleks arvesse võtta ja reportaazhi sisestada. Kahjuks on küllaltki palju ajakirjanduse professoreid ülikoolides, kes oma tudengitele ütlevad, et mina vaatan ühiskonda marksistlikust vaatevinklist, või et kõik meie praeguse ühiskonna puudused on põhjustatud kapitalistlikust ühiskonnakorraldusest.

See, et vasakpoolne meedia (New York Times, Toronto Star jt) ei raporteeri tõika, et Põhja-Koreas suri mõne aasta eest kaks miljonit inimest nälga, kuna riigi diktaator Kim Jong Il vajas ressursse endale aatomirelvade muretsemiseks, ei muuda seda asjaolu olematuks. See, et vasakpoolne meedia ei raporteeri Tiibeti vallutamisel kasutatud ohjamatut vägivalda, ei tee seda fakti olematuks. Ja ka see, et Iraagis on seni avastatud umbes 300.000 Saddam Husseini rezhiimi poolt hukatud iraaklase massihauad, ei muuda sedagi tõika olematuks.

On inimlikult arusaadav, et need, kes jälgivad meediat, mis asetab pearõhu Guantanamo Bays kinnipeetavate terroristide heaolu küsimustele; on mures Abu Gharibi vanglas viibinud terroristide piinamise ja alandamise pärast ning kes valutavad südant Saddam Husseini inimõiguste rikkumise üle, on negatiivselt häälestatud Ameerika suhtes. See, et taoline meedia väljendab rohkem hukkamõistu USA presidendi George W. Bushi kui enesetapu mõrvarite suhtes, keda peetakse vabadusvõitlejateks, jätab kahtlemata oma jälje lugejatele ja vaatajatele. Kui sinna veel lisada USA välispoliitikat analüüsivad artiklid, kus sageli esinevad sõnad „katastroof“ ja „suur õnnetus“, siis pole ime, et hoiak Ameerika vastu on negatiivne. Pole mingit kahtlust, et Iraagi sõjas on Ühendriigid teinud palju vigu, kuid selle põhieesmärk – luua Iraaki demokraatlik valitsus, ei tohiks olla hukkamõistetav. See võib muidugi olla naiivne taotlus, arvestades sealset sajanditepikkust teokraatlikku ja suguharulist valitsemismeetodit, kuid pidades silmas islamifanaatikute maailmavallutamise eesmärke – ometi vajalik samm sääraste ambitsioonide piiramiseks.

Ameerika ühiskond pole mitte ideaalne. Nagu igas riigis, on seal palju, mida kritiseerida. Samaaegselt on seal ka palju, mida kiita. Pärast II maailmasõda aitas Ameerika toetus Lääne-Saksamaale ja Jaapanile neid riike majanduslikult jalule tõusta ja neist said Ameerika majandusele võimsad võistlejad. Selle toetuse peamiseks eesmärgiks oli takistada totalitaarse võimu naasmist, ehkki riskiti Ameerika majandusele võimsate konkurentide esilekerkimisega. On ka tähelepanuväärne, et ükskõik kus ka toimuksid looduskatastroofid, on suurimaks abiandjaks Ameerika Ühendriigid.

Lõpuks võiks ju küsida, kas on loogiline, et üks riik või ühiskond (antud juhul USA), on läbinisti negatiivne? Võib-olla on äkki vaatlejatel aja jooksul tekkinud silmaklapid, mis ainult negatiivset Ameerika suhtes lubavad näha.

Märkmed: