Umbes 35 aasta eest oli ühe Kanada suurajalehe esiküljel pealkiri „Eestlane viis juute surma“. Artiklit lugedes selgus, et tegemist oli sündmustega Eestis, Tartus, 1941.a. suvel, kui metsavennad kasutasid omakohut hävituspataljonide liikmete suhtes. Toimunu ei vasta muidugi normaalse ühiskonna käitumisnormidele, kus süüaluseid oleks tulnud Eesti kohtutesse kaevata, aga olukorrad olid erakorralised. Artiklist aga ei selgunud mitte, et tegemist oli hävituspataljonide liikmetega, kes mööda Eestit liikusid ja süütuid lapsi, naisi ja mehi tapsid ning talusid põletasid. Artiklist ei selgunud ka, et peale juutide tapeti hulga rohkem eestlasi. Põhiline fakt oli õige, aga seosest väljavõetuna andis hoopis vildaka pildi tegelikkusest. Säärast tehnikat kasutab meedia, eriti vasakpoolne meedia, tänapäevani. Seda tehakse tihti teadlikult, mõnikord ka ebateadlikult, kui on tegemist probleemiga, millest puudub täielik ülevaade.
Kui Lenin viibis Esimese maailmasõja ajal Shveitsis maapaos, oli tal võimalus tutvuda läänemaise ajakirjandusega. See veenis teda, et isegi demokraatlikes maades on võimalik ajakirjanduse abil poliitilisi protsesse mõjutada ja inimeste ajusid pesta.
Külma sõja ajal oli Ameerika poliitikaks ära hoida kommunismi laienemist maailmas, kuna kommunistlikud maad eesotsas Nõukogude Liiduga pidasid oma kohuseks maailmas kommunismi levitada. Selleks rakendas Nõukogude Liit oma agente ja kasutas demokraatlikes maades osavalt ära „kasulikke idioote“, isikuid, kes ei olnud agendid, kuid tundsid sümpaatiat kommunismi vastu või vihkasid kapitalismi ja Ameerikat. Läänemaise meedia mõjutamine Nõukogude Liitu ja tema liitlasi soosivas suunas oli mõjuvaks vahendiks nende eesmärgi saavutamisel.
Nagu me ajaloost teame, oli Vietnami sõda ainsaks sõjaks, mille Ameerika eelmisel sajandil kaotas. See oli mustaks plekiks Ameerikale, sest kaotati pealtnäha väiksemale ja nõrgemale vastasele, Põhja-Vietnamile ning peale selle murdis Ameerika oma lubadust toetada relvastuse ja majandusliku abiga oma liitlast, Lõuna-Vietnami. Nõukogude Liit koos puna-Hiinaga toetas aga Põhja-Vietnami nii relvastusega kui ka majanduslikult, mida aga püüti hoida saladuses läänemaise meedia ees. Põhja-Vietnam kasutas erapooletut Laose ja Kambodzha territooriumit, et oma vägesid ameeriklaste ja lõunavietnamlaste ründamiseks kohale tuua, kuna Ameerika respekteeris eelnenute erapooletust ega kasutanud nende territooriumit. Kui nad seal lõpuks nende sõjaväebaase pommitasid, tõusis läänemaises meedias süüdistustetorm Ameerika vastu erapooletute maade neutraalsuse rikkumises.
Ameerika kaotas Vietnami sõja, sest Ameerikas töötas demokraatia. President võis küll sõda kuulutada, kuid raha sõjapidamiseks tuli Ameerika Kongressi käest. Kongress keeras rahakraanid Vietnami sõja pidamiseks kinni ja Ameerika pidi sealt oma väed välja tõmbama ning Lõuna-Vietnamile antud toetamise lubadusi murdma.
Kongress tegi seda Ameerika ühiskonna survel, mis peamiselt kajastus vasakpoolses meedias ja selle poolt üles köetud sõjavastases meeleolus. Kui suurt rolli mängisid siin Nõukogude Liidu agendid ja „kasulikud idioodid“, seda ei ole teada ega vist kunagi saadagi teada. Enamik sõjavastaseid isikuid olid kindlasti siirad oma veendumuses ja käitusid oma südame hääle järgi. Kahjuks viis see aga kommunismi võidule ja tohutule inimlikule katastroofile nii Kambodzhas, kus kommunistlik Pol Poti rezhiim tappis ligi kolmandiku Kambodzha elanikkonnast kui Lõuna-Vietnamis, kus võidukad põhjavietnamlased halastamatult kaotajatega arveid õiendasid ja sadu tuhandeid laevade ja paatidega põgenema sundisid, kellest paljud hävisid kas uppumise või nälja tõttu, sest sõbralikke sadamaid oli nendel vähe.
Osa vastutust selle inimliku tragöödia eest langeb aga kindlasti vasakpoolsele ajakirjandusele.
Kommentaar: Meedia võim ja vastutus
Arvamus
TRENDING
