Kuidas on see võimalik, et enamus Kanada rahvast vihkab Ameerika Ühendriike või pole nende suhtes sõbralikult häälestatud? Sarnanevad ju Kanada ja USA kõige enam teineteisele nii kultuuri, keele kui ka ajaloo suhtes, ja lisaks on mõlemad ka suured sisserännumaad.

Vastus peitub ikkagi selles, kuidas suurem ja mõjuvõimsam osa Kanada meediast Ameerika elu ja välispoliitikat käsitleb. Kahjuks (ja paljude arvates põhjendamatult) on see nii.

Heaks näiteks meedia mõjuvõimsusest on järgmine seik. Aastal 1975 oli kõige tähtsamaks välispoliitiliseks küsimuseks II maailmasõja järgsete riigipiiride tunnustamine igaveseks, mida N. Liit propageeris. See oleks ju muu hulgas Eesti ja teised Balti riigid igaveseks N. Liidu osaks jätnud. Demokraatlikud riigid olid selle vastu, mis tekitas palju poleemikat.

Samal aastal toimus Pen-klubide kongress. Viimased koondavad teadaolevalt oma ridadesse kõikide soovijate maade kirjanikke. Ka välis-eesti kirjanikud kuulusid sinna, kuna Eesti kirjanikel polnud seda võimalust. Pen-klubide kongress võttis selle küsimuse oma päevakorda ja saatis oma seisukoha vastavatele võimudele, olles igaveste piiride kehtestamise vastu. Enne otsusele jõudmist vaieldi ägedalt selle üle. On märkimisväärne, et kõige südikamad igaveste piiride pooldajad olid noored soome kirjanikud! Nemad toetasid N. Liidu ettepanekut, tehes seda vaevalt 30 aastat pärast seda, kui nende isad olid relvaga käes Punaarmee vastu võidelnud, et Soome iseseisvust kaitsta!

Soome pidi pärast II maailmasõja lõppu oma välispoliitikas ja meedias olema üsna ettevaatlik N. Liidu suhtes. Selles õhkkonnas oli muidugi vasakpoolsel meedial kerge õitseda ja lugejate ajusid pesta.

Imbi Paju ja kaudselt eesti päritoluga Sofi Oksanen avaldasid äsja Soomes soomekeelse tõlkena koguteose „Kõige taga oli hirm – kuidas Eesti kaotas oma ajaloo ja kuidas see tagasi saada”, mis sisaldab esseesid ja uurimusi 30 eri autorilt. Autorite hulgas on peale eestlaste soomlasi, ameeriklasi, venelasi, sakslasi ja eestivenelasi. Teose keskmes on Eesti ajalugu, N. Liidu okupatsioon, sovetiseerimine ja küüditamised. Teose ilmumise aeg tähistas Molotov–Ribbentropi salapakti 70., märtsi suurküüditamiste 60. ja Berliini müüri varisemise 20. aastapäeva. Teos ilmus kaks päeva enne 1949. a. suurküüditamise aastapäeva piduliku leinaseminari ja suure meediakära saatel.

Soomes on teos tekitanud poolt- ja vastuargumente. Pooldajad tunnevad kaasa eestlaste kannatustele, vastased aga küsivad, miks tullakse eestlaste musta pesu Soome pesema? Üks soome intellektuaal on avaldanud isegi seisukoha, et eestlaste küüditamine Siberisse ei olnud midagi muud kui rahva evakueerimine sõja eest, mille eest eestlastel tuleb tänulik olla! Nende vaidluste käigus on selgunud eestlastele üsna hirmuäratav tõsiasi, et praegused ajalooraamatud Soome koolides, mis käsitlevad Eesti ajalugu N. Liidu okupatsiooni all, ei erine kuigi palju nendest, mis olid kasutusel Eesti koolides N. Liidu okupatsiooni ajal!

Säärased olukorrad ja tõe peapeale pööramised on võimalikud, kui vasakpoolne maailmavaade domineerib akadeemias ja meedias.

Märkmed: