Kui meenutada Külma Sõja aegu, mil ühel pool oli Nõukogude Liit oma satelliitidega ja teisel pool vaba maailm, siis on mälusõelale jäänud need väga sagedased rahva demonstratsioonid Ameerika Ühendriikide vastu ja Ameerika Ühendriikides oma valitsuse vastu, kus hingestatud võimuvastaseid sõnu mõnikord isegi saatsid Ameerika lipu jalge alla tallamine ja põletamine.
Väga harva toimusid meeleavaldused Nõukogude Liidu saatkondade või konsulaatide ees. Need juhtusid siis, kui Nõukogude Liidu tankid olid Praha tänavatel ja võibolla veel mõnel korral, kuid valdavas enamuses olid meeleavaldused ameerikavastased. Meeleavalduste reportaazh oli ja on meediale maiuspalaks ja kajastub seal tugevasti, vasakpoolses meedias ameerikavastastele poolehoidvalt.
Nõukogude Liidu propaganda väitis ju, et Nõukogude Liidu poliitika eesmärgiks oli maailmarahu taotlemine, nad ei maininud seda, et nende definitsiooni kohaselt maailmarahu saabub siis, kui kogu maailm on kommunistlik.
Selle üle lähemalt järele mõeldes torkab silma see, et ühel pool oli Ameerika, vaba ja demokraatlik ühiskond, kus inimõigused on kodanikele tagatud, kus kodanikke saab vangi panna alles siis, kui neid on kohtuprotsessi kaudu süüdi tunnistatud ja teisel pool Nõukogude Liit oma mõjupiirkonnaga, kus süütuid inimesi miljonite kaupa saadeti vangilaagritesse orjama ja tihti surema, kus kodanikke suvaliselt valitsuse poolt mõrvati.
Elame virilas maailmas, kus kristlikud väärtused on peapeale pööratud. Diktaatorlik vägivald ei huvita paljut meediat ja sellekaudu paljusid inimesi, küll aga demokraatliku ühiskonna puudused, eriti kui on tegemist poliitiliste vastastega, pälvivad suurt tähelepanu.
Selletõttu ei tohiks kedagi üllatada praegune meediatorm selle ümber, kas president Bush oleks tohtinud kasutada temale saadaolevat salaluure infot, mis on praegu küsitavaks muutunud, oma jaanuarikuises presidendikõnes ja Iraagi sõjakäigu alustamiseks. See, et 24 miljonit iraaklast vabanesid selle sõja tõttu mõrvarlikust rezhiimist, mis sadu tuhandeid oma kodanikke suvaliselt mõrvas ja surnuks piinas, on muutunud tühiseks detailiks, mis ei vääri suuremat tähelepanu meie üldiselt vasakpoolses meedias.
Vasakpoolset meediat peaks ju eriti huvitama see, et Iraagi ühiskonnas valitsenud tohutu majanduslik ebavõrdsus, kus Saddam Husseinil oli 19 luksuslikku paleed ning miljardi dollarised välismaised pangaarved, aga kus enamik iraaklasi elas vaesetes oludes, mis peegeldus näiteks laste kõrges surevuses, saaks likvideeritud. See on ju sotsialismi üks peamisi eesmärke, säärast majanduslikku ebavõrdsust kaotada. Siinkohal tuleb au anda Inglismaa sotsialistist peaminister Blair'ile, kes vaatamata suurele vastuseisule oma parteis ja valijate hulgas toetas Iraagi vabastamist.
Meid ei tohiks ka sugugi mitte üllatada see, et vägivald mõrvarlikes rezhiimides nagu Põhja-Korea ja Kuuba ning lugematutes teistes maades, mis asuvad Aafrikas ja Aasias, ei pälvi meie enamiku meedia tähelepanu, vaid palju mõnusam on nüpeldada poliitilisi vastaseid vabas demokraatlikus maailmas, eriti Ameerikas, olgu siis nende eksimused ükskõik kui tühised võrreldes süütute inimeste kannatustega totalitaarsetes rezhiimides.
Meedia mõju on tohutu. Tänu sellele ei õpetata enamikes vaba maailma koolides midagi kommunismi kuritegudest, vaid ainult natside poolt kordasaadetud kuritegudest. Tänu meediale ei häiri meid vägivald totalitaarsetes maades, vaid meid häirivad puudused vabas maailmas.
KOMMENTAAR: Meediatorm Iraagi sõja ümber
Arvamus
TRENDING
