Kui kord kõrgele heiskad lipu sini-must-valge
ja oled sõnatu millegi
üleva ees, —
siis mõtle ka mulle,
kes okastraadist pärga
kandsin palju aastaid nende värvide eest.

Need read on pärit eesti vabadusvõitleja ja poliitvangi Enn Uibo luuletusest „Testament“, mille ta kirjutas 50 aastat tagasi, 5. juunil 1953 Norilski vangilaagris.

Igal aastal tähistavad eestlased üle maailma 14. juunil rahvuslikku leinapäeva, mil eriti meenutatakse 1941.a. juunikuu massiliste arreteerimiste ja suurküüditamise ohvreid. Sel päeval lähevad paljude mõtted võõrvõimu poolt Siberisse viidud lähedastele, kes veetsid pikki aastaid orjalaagrites — kaaslasteks nälg, rängad kliimaolud, piinamised, alandused ja mõnitused...

50 aastat Norilski mässust

On ajalooline kurioosum, et juunis 1953 toimus sellistes tingimustes (või just nendest ajendatuna) Norilski vangilaagrites poliitvangide ülestõus. Enamik vange oli siis juba veendunud, et polaarjoone tagusest Norilskist tagasiteed koju pole. Kuna kaotada polnud enam midagi ja vangide read olid täiendunud „värskete jõududega“ (peamiselt ukrainlastega), siis korraldati tõeline mäss — keelduti tööle minemast ja nõuti väljakannatamatute olude leevendamist. Norilskis viibis sel ajal ka eestlasi, nende hulgas mõned sinna 1941.a. toimetatud kaadriohvitserid (kol.-ltn. Leets, ltn. Taru jt.).

Oleme kuulnud ja lugenud kurikuulsatest GULAGi laagritest, aga Norilskis moodustati NL julgeolekuorganitele alluv poliitvangide erilaager GORLAG.

Kui Stalini surma järel selgus, et poliitvangidele amnestiat ei anta, jäi üle viimane väljund — vastu hakata. On raske mõista, kuidas kurnatud vangid seda suutsid; kust leidsid nad hinge-, ihu- ja tahtejõudu?

Norilski poliitvangide ülestõus ei olnud spontaanne mäss, vaid hoolikalt ette valmistatud relvastamata ülestõus, mida isegi vangide hulka sokutatud koputajad polnud võimelised takistama. Selle ajendiks sai valvurite poolt põhjuseta avatud tuli vangide pihta. Vangide komiteed nõudsid juhtkonnalt sündmuse uurimist ja süüdlaste karistamist. Kuuldused sellest jõudsid ka Moskvasse. Kohale saadeti delegatsioon, kes külastas laagreid, kuulas vangide kaebusi ja lubas olukorda parandada.

Mitmed nõudmised täidetigi, kuid mitte kõik. Vastuhakk jätkus, oli ohvreid. Ülestõusu juhid saadeti veelgi rängematesse tingimustesse — Kolõma kullakaevandustesse.

Kogu see julge ja sütitav mäss oli pigem moraalne võit laagrisisese orjarezhiimi üle ning tõstis selles osalenute rahvuslikku eneseteadvust.

Tänaseks on Stalini-aegsed laagrid kas täielikult lagunenud või jälgede segamiseks hävitatud. Mõned neist on avatud muuseumidena. Tutvudes seal pehmendatud tõsielulise pildiga, põrkuvad inimesed õudusest tagasi ega suuda uskuda oma silmi.

GULAG — NL kuritegelike plaanide elluviimise vahend

Nõukogude süsteemi esimesed orjalaagrid rajati 1919. a. Tshekaa initsiatiivil, 1934. aastaks oli laagrites juba miljoneid inimesi. Osalt oli siin eeskujuks ehk tsaari-Venemaal rakendatud poliitika: mässajad jt. riigile vastuvõtmatud tegelased deporteeriti võimalikult kaugele itta. Punarezhiimile „ohtlikke elemente“ paigutati laagrites meelega läbisegi — mõrtsukad ja vargad ühte kunstiinimeste, endiste aadliperekondade liikmete, dissidentide ja usutegelastega. Nad pidid töötama seni, kuni surid. Kuigi orjatöö on üldiselt ebaefektiivne, kompenseeris seda ammendamatu tööjõuressurss vangide hiigelarmee näol ja Venemaal valmisid sellised tähelepanuväärsed rajatised nagu Valge mere-Balti mere kanal, Moskva-Volga kanal, mitmed strateegiliselt tähtsad maanteed jpm. Kaevandustes ja metsatöödel kasutati samuti ohtralt tasuta vangide tööjõudu.

Nii olid siis GULAGid mitte ainult poliitiliste vastastega arveteõiendamise kohad, vaid ka praktiliselt tasuta tööjõuallikaks, pakkudes tõhusat tuge riigi majandusele. Teisalt võib GULAGe vaadelda väikeste vanglatena ühe suurema (NL kui tervikliku süsteemi) sees, kus nõukogude rezhiimil oli võimalik realiseerida oma põrgulikke plaane süütute inimeste elu ja tervise hinnaga.

Anne Applebaum

süüvis GULAGide süngesse sügavikku
Hiljuti ilmus Washington Times’i toimetaja ja Ida-Euroopa asjatundja Anne Applebaumi sulest teos „GULAG“, mida selle asjatundlikkuse ja faktirohkuse tõttu soovitatakse lugemisvaraks Põhja-Ameerika kooliõpilastele ja tudengitele.

Erilise põhjalikkusega vaatleb autor NL ajaloo kõige süngemat külge, orjalaagreid, tuues lugejani sealseid kohutavaid ja groteskseid üksikasju.

Astudes selle 700-leheküljelise raamatu abil eelmise sajandi ühte kõige „mustemasse auku“, lahkab Applebaum vangilaagrite loomise inimvihkajalikku ideed ja nende tegutsemise mehhanisme. Ta nendib, et vaikimise kaljude all pesitsev alaline hirm pakkus omalaadse kurioosumina süsteemile kaitsvat katet. Kõik kartsid nii oma kui lähedaste elu pärast. Seda fenomeni analüüsides vaatleb Applebaum nõukogude monsterliku rezhiimi kõiki tahke. Vihjates punaimpeeriumi totalitaarsetele dimensioonidele küsib ta imestades (nagu ehk ka mõnigi meist), kuidas oli ometi võimalik, et kümned miljonid inimesed eraldati kui tapalambad ühiskonnast. Aga muidugi teadsid nad, et vastuhakk võrdus
enesetapuga. Et küüditamiste ja arreteerimiste laine sai erilist hoogu 1940-ndatel, pakub Applebaum välja, et Stalin võis saada oma idee — elimineerida ebasoovitavad isikud — Hitlerilt ja natsilaagritest.

Siiski ei tihka ta metoodilist inimeste hävitamist ja isoleerimist nimetada genotsiidiks, vaid kirjeldab seda pigem „kultuurilise genotsiidina“, kuna tema sõnul ei hävitatud ühtki rahvust 100%-liselt. Selle seisukohaga ei saa küll nõustuda, sest genotsiid tähendab mingi rahvusliku, usulise, etnilise grupi kas täielikku või ka osalist hävitamist. Lisaks füüsilisele hävitamisele asendati deporteeritute ja arreteeritute nimed sageli numbri- ja tähekombinatsioonidega; rahvuslikud mälestusmärgid lõhuti, isegi surnuaiad künti üles, maakaartidelt pühiti terved piirkonnad ning ajalooraamatud kirjutati sootuks ümber.

Applebaum kirjutab ka, et Hollywoodil on maailma ees suur võlg — teha vähemalt üks film GULAGidest, nii nagu neid suurel hulgal on valminud natsi-Saksamaa surmalaagrite teemal. Ta lisab, et kui Hitlerit on esitletud 20. saj. kõige saatanlikuma diktaatorina, on temast märksa julmemal Stalinil õnnestunud seda tiitlit paradoksaalsel kombel siiani vältida. Miks? Nimetades seda erinevat suhtumist topelt standardiks, ei jõua Applebaum kahjuks selle fenomeni peamise põhjuseni. Nimelt hävitati natsi-Saksamaa riikliku süsteemina täielikult, mistõttu on ka tõde sellest suhteliselt ohutu ja lihtne esitada. See ei nõua erilist riski ega dramaatilisi aktsioone. Ehkki ka Venemaal hävitati stalinistlik rezhiim, esineb Lääneriikides siiani mõnel määral vaoshoitust selle ühesel hukkamõistmisel. On vast ka ebamugav meenutada, et sõjas Hitleri vastu oli nende liitlaseks vähemalt sama veriste kätega massimõrvar Stalin.

•
Vangidel ja küüditatutel ei lähe Siberis kogetu iialgi meelest. Rasked läbielamused on märgistanud nende inimeste hinged. Sellele tuleks mõelda mitte ainult 14. juunil, vaid alati, kui heiskame sini-must-valge. Seda võlgneme neile, kes kandsid okastraadist pärga.

Märkmed: