Mats Grantile (1811-1889) ja ta järglastele mõeldes
Formaalselt kõigile haridusbürokraatia nõuetele vastavaid merekoole asutati Eesti alal 1860. aastatest, kui rannaäärsete kogukondade ning linnade algatusel ja riigi rahalisel toetusel loodi ridamisi merekoole eestlaste asualal ja selle piiril: Heinastes (Ainazhis) 1864., Narvas 1873., Paldiskis 1876., Käsmus 1884., Kuressaares 1891. aastal.
Ajalugu kohustab
Tsaariaegse merehariduse ajaloos on kaks oluliselt erinevat ajajärku: 1867-1902, kui merekoolid töötasid 1867. aasta suhteliselt vabameelse merekoolide seaduse alusel, ja periood 1902. aastast, kui mereharidus allutati varasemast rangemalt keskvõimu bürokraatlikule kontrollile. Nüüdki on tähtis teada, et õppetöö tulemustelt olid Läänemere kubermangude merekoolid Vene impeeriumis esikohal.
Nii andis aastail 1879-1888 kõige enam kaugsõidukapteneid Heinaste kool – 81, järgnesid Riia (75), Ventspilsi (52) ja Paldiski kool (41). Üks edu põhjusi oli õpilaste ja õpetajate valik. Merekooli õppima võeti merd sõitnud kirjaoskajaid mehi, olenemata seisusest ja vanusest. Võimalust mööda anti õpetust õpilase emakeeles (eesti, läti, saksa, soome, vene, rootsi keeles). Samuti püüti siin ikka rahuldada vajadust meresõidu praktika järele ning valmistati ette meremehi nii purje- kui aurulaevadele.
Meie merekoolidest tuli õppinud mehi rannasõidutüürimehest kaugsõidukaptenini. Vene kirjanik Nikolai Leskov on öelnud: „Lihtsad maainimesed Oeselilt, Dagölt ja Moonilt teenivad hulgaliselt aurikuil ja kaubapurjekail, haritumad aga on kaptenid, kipparid, kippari abilised ja tüürimehed. Nende viimaste hulgas on rohkesti keskharidusega inimesi ja tublil haritud kaptenil on alati eelis vastavate isikute ees, kellel pole haridust.“
Moonaka ja peremehe mentaliteet
Mis eristab peremeest moonakast? Vastus on tegelikult lihtne: neil on elus erinev vastutuse määr. Peremeheks saab see, kel julgust ning oskust üle võtta sellega kaasnev vastutus.
Kunagi unistasid bolshevikud, et igast köögitüdrukust võib saada osaline riigi juhtimisel. Elu pole seda kinnitanud.
Nii on paraku laevaski, kus vaid kaptenil lasub täisvastutus laev, inimesed ja kaup tervena sihtpunkti viia. Ega reederid omal ajal asjata kapteneid oma äri kaasomanikuks teinud. Ikka selleks, et seda vastutustunnet inimeses suurendada.
Kui kasutada maameeste termineid, on paraku oma mentaliteedi ja staatuse tõttu merelgi nii peremehi (kapteneid) kui sulaseid ja lausa moonakaidki. Meresulased ja -moonakad on samuti meretööd teinud ja kapteniga samas laevas olnud, aga neist ei saa kaptenit kunagi.
Merehariduse juhtimine vajab haridussüsteemi tundmist, samamoodi kui meremehelt nõutakse mereteadmisi. Samuti nõuab merehariduse juhtimine kapteniga võrdset vastutust, et oskamatu juhtimise tõttu hariduslaeva mitte karidele ajada. Paraku on tänapäeva haridusmaastikul enam karisid, kui meremehed seda üldse ette oskavad kujutada.
Tarkust pole iialgi liiast
Rääkides Eesti mereharidusest, ei saa mööda minna reederitest-metskaptenitest, kes said aru vajadusest korraliku merehariduse järele. Need olid mehed, kes julgesid unistada ookeanidest, kuid kel endal oli jäänud puudu raha ja aega, et saada õppinud meremeheks.
Ent just metskaptenitest reederid ei koonerdanud merehariduse toetamisega ja neil ei tulnud mõttessegi püüda ise selle pealt kasu lõigata.
Kuulsa Mats Granti poeg oli kapten Mihkel Grant (1845-1913), kes koos õemees Jakob Marksoniga oli saanud suurmaaomanikuks, ostes isegi Orajõega piirnevalt Vana-Salatsi mõisalt 828 vakamaa suuruse Kiusumetsa mõisamaakrundi koos talude ja metsaga. Nad lõid kaasa seltsielus.
Markson organiseeris kohaliku karskusseltsi ja mõlemad toetasid metseenina Heinaste merekooli, kus olid õppinud nemad ja nende pojad.
Tänu haritud meremeeste pealetulekule merekoolidest kaptenite ja reederitena laiendasid nad Mats Granti ülejäänud poegadega (Rein 1853-1907) ja Otto (1855-1914) Grantide laevandusettevõtet.
Mats Granti järglased ja J. Markson ehitasid 1890. aastaist I maailmasõjani 15 kolme-neljamastilist purjelaeva.1920 alustasid Mats Granti pojapojad Kablis ettevõtte suurima ja uhkeima laeva, Mats Granti noorima poja järgi ristitud kuunari Jaan Grant ehitamist.
Jakob Hurt on öelnud, et „vanad eestlased olivad kuulsad meresõitjad, kas meil häbi ei ole neist järele jääda? Ja me võime jo neist ka ses ette rutata, kui aga tahame ...“. Ajaloo tundmine on merehariduses hädavajalik, kuid pidevalt tuleb vaadata tulevikku, et teha juba praegu noorte inimeste ettevalmistamisel samme, mida hakkab just uuel põlvkonnal vaja minema.
(Toimetuselt. Professor Peeter Järvelaid oli aastail 2006-2007 Eesti mereakadeemia rektor.)
Kommentaar: Mereharidus 21. sajandil
Arvamus
TRENDING
