Jakko Väli, kolumnist, 16. oktoober 2014, 17:44
Oleme kakskümmend kolm aastat pärast iseseisvumist jõudnud seisu, kus riik ja ühiskond on omavahel täpselt samasuguses seoses kui Koit ja Hämarik. Kokkupuutepunkte sisuliselt ei ole. Võimul olijad ei häbene avalikult välja öelda, et enamusel tuleb alluda vähemuse diktaadile.
http://www.ohtuleht.ee/599592/...
Eesti rahvas ja kõik Eesti elanikud on anno 2014 olukorras, kus selleks seatud isikud või institutsioonid ei lahenda neid reaalseid probleeme, milleks Eesti riik kui superstruktuur on algselt seatud.
Toompea surub läbi ühiskonda lõhestavaid seadusi demokraatiale mitteomasel viisil ning markeerib oma tegematajätmisi (idapiir, invaliidide sotsiaalne kaitse, teaduse alarahastamine, regionaalpoliitika puudumine) välispoliitika toomisega sisepoliitikasse koos opositsiooni demoniseerimisega.
Riik ei taga kodanikele turvatunnet
Parafraseerides vana lugulaulu, siis on meie praegune olukord selline, et esimesed valitsevad, tagumised virelevad ja keskmised lahkuvad riigist. Kurbloolisus seisneb selles, et need keskmised, kes on nii ühiskonna kui riigi tegelik selgroog, ei tule suure tõenäosusega enam koju tagasi. Nad assimileeruvad võõras heaoluühiskonnas.
Milleks pöörduda tagasi riiki, kus ülimuslik on nelja – parlamendis oma koha tsementeerinud – riigipartei tahe, mitte rahva arvamus või ühiskonna valupunktidele reageerimine?
Presidendiks valitud Arnold Rüütel küsis oktoobris 2001 riigikogu käest järgmist: kas riik, mille me taastasime, on saanud turvaliseks rahvakoduks? Ning nentis, et suur osa Eestist püüab kuidagiviisi ots otsaga kokku tulla ja kõige nõrgem osa sellest otsib lohutust meelemürkidest. Need on meie omad inimesed, kes on pidanud ülekohtuselt kõrget hinda maksma Eesti edu eest, ütles Rüütel. Lisades samas, et Eesti presidendi jaoks ei saa olla mitut Eestit.
President Toomas Hendrik Ilves on oma kahe ametiaja jooksul edukalt tõestanud, et tema jaoks pole mitu Eestit absoluutselt mitte mingi probleem. Peale selle on ta veel manitsenud seda osa Eestist, kes piisava innuga ei kiida heaks kõiki Toompea või Kadrioru otsuseid.
Estonia huku tähistamine oli viimane selline moment, mis Eesti lõhutud ühiskonda hetkeks taas kord liitis. Paraku on salastatuse loor viimasel ajal tihenemas järjest tähtsusetumate sündmuste ja faktide suhtes kui seda oli Läänemere suurim laevakatastroof. Eesti riik aga on libisemas ohtlikule teele, kus tavakodanik ei tunne ennast enam turvaliselt ei arvuti taga ega tänaval, ning peab harjumused, tavad ning võimueliidi poolvägisi peale sunnitud määruste tõttu oma moraalsed tõekspidamised ohvriks tooma.
Ühiskond ja riik kui Koit ja Hämarik väljendub kasvõi sellessamas korrakaitseseaduses, mis ühiskonnas nii palju resonantsi tekitas. Aga Toompea lausa tahab enne valimisi kiusu kiskuda – miks ometi? Kas tõesti ollakse nii kindlad enda igaveses võimulpüsimises?
Vägisi surumine tekitab eestlases trotsi
Minul isiklikult ei ole samasooliste kooselu registreerimise vastu midagi. Reeglina on seksuaalvähemusse kuuluvad inimesed sümpaatsed ja intelligentsed. Kuid uus regulatsioon vallandab lumelaviini, ning on vaid aja küsimus, millal hakkavad homod ja lesbid nõudma abiellumise seadustamist. Eestlane on kohati küll uskumatult tolerantne ja leplik, kuid meie ränk ajalugu on õpetanud üht: kui võim eestlasele midagi vastuvõetamatut jõuga peale surub, siis kord plahvatab vimm, mis salaja kogunenud...
Stagneerunud riigiparteide korrumpeerunud tagatoad on Eesti riigi arengu piduriks olnud juba aastaid. Needsamad tagatoad, mida parteid avalikkuse ees igati eitavad. Needsamad, kus vanad kommud on asendunud noorte uus-komsomolidega. Stiil ja mõtteviis nii lihtsalt ei muutu.
Toompeal istub 101 silmaklappidega hobust. Stenbocki majas käib koos kolmteist vagurat lammast. Kadriorus istub üks ühiskonnale ikka veel võõraks jäänud loivaline.
Kõik nad ajavad justkui ühte Eesti asja. Kuid miskipärast muutuvad nad Eesti ühiskonna jaoks üha võõramaks.
On üks mees, kes tegelikult teab saabuva katastroofi ulatust ning oskab hinnata ka selle saabumise aega. See on kauaaegne rahandusminister Jürgen Ligi. Ta on küll väga hea raamatupidajana, kes bilansi igal ajal kokku saab ning deebetit kreeditiga segi ei aja. Kuid ta on häbematult vilets finantsjuht, kes selle näilise tasakaalu tagaajamisel ei suuda (või ei taha?) näha suurt pilti.
Edukas asendustegevus
Nii maksavadki autojuhid meil kütust tankides vanuritele pensioni. Pensionikassa miinus on aastas 400 miljonit ja kusagilt tuleb see raha ju leida. Kaotasime kütuseaktsiisi sihtotstarbe, sest sotsiaalsfäär on kui must auk.
Invaliidide arv kasvas viimastel aastatel plahvatuslikult: teeme tööhõivereformi, millega viime invaliidid sotsiaalametist töötukassa alla ning kärbime toetusi, samas midagi sisulist neile õnnetutele riik asemele pakkuda ei oska. Need viljad jäävad järgmise valitsuse kanda.
Tasuta kõrgharidus ei vähendanud riigi tellimust erialadel, kus juba täna on üleproduktsioon ja mille lõpetajad lähevad lõpuaktuselt otse töötukassasse.
Kuhu ka iganes ei vaata, kõikidel elualadel käib asendustegevus probleemide reaalse lahendamise asemel. Pokazuhha ja potjomkinluse tänase võidukäigu tingimustes jookseb see riik omadega kinni.
Kommentaar | Midagi on selles riigis väga valesti Õhtulehest
Eestlased Eestis | 16 Oct 2014 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
