Toimetusele on aeg-ajalt ette heidetud liigse tähelepanu pööramist välisriikides toimuvale. Öeldakse: meil omalgi probleeme küllaga, rääkimata kodumaast – lahake neid!

Tõsi ta on, meil on tore koos olla, nautida tuntud seltskonda ja vestelda oma armsas emakeeles. Mõnikord läheb küünarnukitunne liigagi tuntavaks ja siis võib tekkida konflikte. Aga ¬omad lapsed riidlevad, omad lapsed lepivad! Üldiselt ei huvita meid see, mis toimub väljaspool meie sõprusringi. Ent mis siis, kui selja taga puhub pahaendeline jäine tuul? Kriitikud unustavad, et me elame ühises globaalses külas, kus vaevumärgatav liblikatiiva löök maailma ühes ääres avaldab mõju ka kaugel toimuvale.

Eelmisel reedel igavikku lahkunud Ameerika meedialegend Walter Cronkite on mees, keda aastakümneid jäägitult usaldati – rohkem kui presidente, kindraleid ja teisi tähtsaid tegelasi. Nii et tema arvamust tuleb tõsiselt võtta. 2001. a. Larry King’i saates esinedes ütles Cronkite: „Välisuudised on äärmiselt tähtsad, neid ei tohiks ükski endast lugupidav ajakirjanduslik väljaanne tähelepanuta jätta, sest need puudutavad meid kõiki otseselt või kaudselt.“

Demokraatia Vene moodi

Kuidas võiks näiteks eirata uudist, et alates 21. juulist on Vene julgeolekuorganitel õigus avada ja inspekteerida postisaadetisi ainuüksi kommunikatsiooniministeeriumi korralduse põhjal? Seda tehakse spetsiaalsetes ruumides ja ilma kohtuorganite määruseta, ehkki Vene Föderatsiooni konstitutsiooni art. 23 lubab garanteerida isikliku elu, perekonnasaladuste, au ja hea nime puutumatuse.

Sama artikli II lõige täpsustab, et igaühel on õigus isiklikule korrespondentsile, posti, telegraafi jt. sõnumitele ilma vastupidise kohtu määruseta.

Vene Konstitutsiooniline kohus on kinnitanud, et kodanikele on garanteeritud ka telefonikõnede saladus – nende pealtkuulamine ja lindistamine on seadusega keelatud.

Nüüd on inimesed hämmeldunud: kas konstitutsioon ei kehtigi enam; kes on seda muutnud? Uus seadus tekitas tormi isegi Vene kontrollitud meedias.

Kommunikatsiooniministeeriumi pressisekretär Jelena Lashkina nimetas hüsteeriat kõnealuse dokumendi üle absoluutselt alusetuks ja viitas mingile 1995. aastast pärit seadusandlikule aktile, mis selliseid kontrolliprotseduure lubavat.

Ajaleht Komsomolskaja Pravda on viimastel päevadel avaldanud mitmete justiitsekspertide arvamusartikleid, milles tembeldatakse uus seadusesäte kas konstitutsioonile mittevastavaks, või suhtutakse sellesse vähemalt skeptiliselt. Enamus leiab, et tegemist on põhiseaduse räige rikkumisega.

Saksamaa – Venemaa tähtsaim partner

Või võtkem teine uudis, mis on pärit internetiportaalist Pravda.Ru. Sellest selgub, et 14.–16. juulini Münchenis toimunud Vene-Saksa Foorum pani oma 9. istungil mitmeid tähtsaid asju paika. Vene president Dmitri Medvedev ja Saksa kantsler Angela Merkel arutasid kahe riigi vahelist koostööd, eriti energiapoliitikat. Pole ju kahtlust – Saksamaa on kujunenud Venemaa peamiseks partneriks Euroopas. Sellele panid aluse juba Medvedevi ja Merkeli eelkäijad, Vladimir Putin ja Gerhard Schröder.

Saksamaa on suurim Vene gaasi tarbija ja toetab Gazpromi rajatavat Nord Streami projekti, mille ohtlikkusele on eesti teadlased korduvalt tähelepanu juhtinud. Nii puudutab siis seegi meid. Berliin on nüüd ka avalikult asunud Moskva poolele Vene-Ukraina aeg-ajalt lahvatavas gaasikonfliktis.

Pravda.Ru uuris Saksa ekspertidelt, kuivõrd head ja tugevad on praegu Saksa-Vene suhted. Saksa Välispoliitilise Nõukogu ekspert Alexander Rar leidis, et Saksamaa on Venemaa usaldatavaim ja kindlaim partner mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Ja meie oleme lähenemas Molotovi-Ribbentropi pakti saladokumetide allakirjutamise 70. aastapäevale!

Iraanlased, uiguurid, tiibetlased ja meie

Michael Jacksoni surm surus tagaplaanile uudised Iraanist, kus opositsioon püüab oma häält kuuldavaks teha. Sellele vastavad võimud järjest julmemate repressioonidega. Mitte igal pool ei kulge vabadusvõitlus nii veretult ja peamiselt laulu abil nagu Eestis.

Press läks õlakehitusega mööda uiguuride tapmisest Hiinas. Nagu Tiibetis, uputati verre ka uiguuride iseseisvuslikud pürgimused. Öeldakse – mis meil nendega tegemist, nad on ju moslemid.

President Ilvese kolleeg Raadio Vaba Euroopa ajast, Erkin Alptekin, oli mõnda aega Esindamata Rahvaste Organisatsiooni peasekretär. Viimase kaudu tekkisid Alptekinil kontaktid Eestiga ning novembris 2000 korraldati Tallinnas koguni Uiguuri Noortekongress.

IRL-i kodulehelt võib lugeda, et tiibetlastel on õnnestunud oma probleemi maailmas paremini reklaamida samal ajal, kui uiguuride olukord Hiinas pole põrmugi parem. Täpselt nagu tiibetlased, on ka 8,5 miljonit Xinjiangi Uiguuri Autonoomses piirkonnas elavat uiguuri jäämas vähemusse oma maal. Nagu Tiibetis, nii tungib ka Ida-Turkestanis (Xinjiangis) peale hiina rahvastik. 8.–9. sajandil laius uiguuride impeerium Kesk-Aasiast Mandzhuuriani. Hiina alla jäid nad alles 19. sajandil. Nii tiibetlaste kui uiguuride ajalugu sarnaneb meie rahva omaga.

Ajakirjaniku ohtlik elukutse

Inimõiguste kaitsja Natalja Estemirova tapmine 15. juulil Tshetsheenias, mida rahvusvaheline meedia vaid põgusalt puudutas, asetub kindlalt samasse ritta Anna Politkovskaja mõrvaga ligi 3 aastat tagasi ja Stanislav Markelovi tapmisega selle aasta algul.

Politkovskaja ja Markelovi mõrvalugusid pole siiani lahendatud, nagu ka suurt enamust kümnekonna aasta jooksul Venemaal aset leidnud ajakirjanike tapmistest. Seegi peaks meid mõtlema panema. Ajakirjanike vaenamine räägib sellest, et Venemaal ei taheta nähtavasti tõde kuulda. Mis siis imestada sealse ajalooga manipuleerimise üle!? Ja seegi puudutab kõige otsesemalt meid.

Ülaltoodud on vaid üksikud näited sellest, kuidas tänapäeval on kõik sündmused omavahel seotud. Ühest hargneb ja koorub teine; või saab nendest tõmmata tähendusrikkaid ja õpetlikke paralleele.

Sellepärast peamegi rahvusvahelisi uudiseid valvsalt tähele panema ja mitte mingil juhul neid eirama.

Märkmed: