Definitsioon ütleb, et väärtused on mingid seisundid või tingimused, mida inimesed igatsevad ja hindavad ning kardavad kaotada. Kuidagi märkamatult on põlised moraalsed, sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused kaotamas oma senist sära ja tähtsust.

Eesti ajakirjanik Nasta Pino tõdeb seda 16. jaan. SL Õhtulehes ilmunud arvamusloos, öeldes, et millelegi peab saama ometigi veel toetuda. Pino tahaks toetuda eeskätt eestilikele väärtustele, sest „euroopalikke väärtusi, millest nii palju hõisatakse“, ta kardab.

Lihtne ja hea

Pino analüüsib Eesti Ekspressis äsja ilmunud Krister Kivi lugu Islandist, mis oli käesoleva majandus-surutise üks esimesi ohvreid. See väikese rahvaarvuga saareriik on olnud viimastel aastatel lääneliku heaolu musternäidiseks, aga nüüd sisuliselt pankrotistunud. Saarel leidub veel paiku, kuhu head ajad pole ulatanudki; kus ikka veel elatakse kunagise põlise mudeli järgi – vaarisade kombel. Nüüd loodavad sealsed ääremaade elanikud, et ka kehvad ajad ei hakka nende elu mõjutama. „Vanamoodne, aga väga lohutav tõdemus. Lihtne ja hea,“ kirjutab Nasta Pino ja võtab järgnevalt vaatluse alla eestilikud väärtused, tuues näiteks ühe hiljuti igavikku lahkunud vanaema, kes „oli väga virk ja korralik, hoidis kõik asjad alati korras“.

Memm on terve elu elanud kosutavate, puht-eestilike väärtuste järgi, mis võluvad nüüd ka tema lapselapselapsi. Vanaema jäljendades rajasid nad suvel aida taha põõsaste vahele oma maailma – meisterdasid pilbastest ja okstest hooned, kus eriti tähtis oli laut. Olid ka loomad, põld, peenrad ja tehti heina. Aidataguses külas töötati väga agaralt. Tuleb tuttav ette? Nii nagu meiegi, õppisid need lapsukesed varakult tundma ajatormidele vastu pidavaid lihtsaid väärtusi, millele on tulevikus hea toetuda.


Väärtuste allakäik

Jälgides möödunud nädalal internetist valitsusvastaseid väljaastumisi Riias ja Vilniuses ning meenutades ka Eesti 2007. a. pronksiöö sündmusi, tekib küsimus, mida need noored inimesed õieti tahavad – parlamentide laialisaatmist, riigipeade ja valitsuste tagasiastumist, N. Liidu taastamist või tunnevad nad lihtsalt mõnu märatsemisest? Näib, et neile pole ükski asi püha. Nende arvates on vägivald nähtavasti ainus väärtus, millele võib toetuda. Noored, kes pole oma elus ise veel jõudnud midagi teha, lõhuvad ilmse naudinguga teiste loodud ja ehitatud väärtusi. Võib-olla kainestaks neid see, kui neil tuleks oma kätega märuli tagajärjed likvideerida? Miks ei võiks nad aknaid klaasida, autosid parandada, prahti kokku pühkida või muud kasulikku teha?

Näib, et terves nüüdisaegses maailmas on märke vaimsete, kultuuriliste ja eetiliste väärtuste allakäigust, mis asjatundjate hinnangul võib viia rahvaste mandumiseni või koguni väljasuremiseni.

Ohutundest ajendatuna hoiatab Rein Taagepera pessimistlikult, et eestlastel on jäänud veel maksimaalselt kümmekond aastat vältimaks rahvusena väljasuremist. Aga mida teha, kui tühjenevad hällid, talud, külad ja kirikud; kui perekondlikud ja rahvuslikud väärtused asenduvad egoismi ja materialismiga? Tõesti kurb, kui infotehnoloogia supermänguasju, raha, uhkeid limusiine ja luksuslikke eluasemeid peetakse eestluse püsimisest tähtsamaks.

Margit Sutrop arutles oma ettekandes Eesti presidendi mõttekojas kunagi selle üle, millised eestlaste väärtused on ohus ja kuidas neid kaitsta. Ta rõhutas, et isegi siis, kui noorem põlvkond ei hinda igipõliseid väärtusi, on võimalik nendega leida ühist keelt. Kes ei peaks tänapäeval näiteks tähtsaks vabadust, tervislikke eluviise, turvalisust jne? Sutrop on veendunud, et hariduse kaudu, mis viib harituseni, saab neid üldinimlikke väärtusi kindlasti edendada ja kaitsta.


Kirjanduse devalveerumine

Vilja Kiisler kirjutab 16. jaanuaril uudisteportaalis Delfi ilmunud pikemas arvamusloos kirjanduslike väärtuste devalveerumisest, mille sissejuhatusest loeme: „Ajal, mil uudisveerge täidavad raha väärtuse kahanemise uudised, toimub tasapisi ja peaaegu märkamatult üks teine /…/ nähtus: raamatu devalveerumine. Raamat ei ole enam raamat.“

Mitte et raamatuid Eestis enam poleks – riiulid on trükistest lookas, kuid Kiisleri hinnangul on lugemisväärse kirjanduse hulk vähenenud pöördvõrdeliselt selle hulga suuremisega. „Meelelahutuslikud ja (pool)ajakirjanduslikud väljaanded on enda alla võtnud raamatupoodide ruumi lõviosa,“ kirjutab ta.

Kiisler peab libaraamatute väljaandmise vohamise ja publikumenu põhjuseks turumajandust. Antakse välja seda, mis müüb. Kirjastajad lähtuvad tema hinnangul mitte niivõrd teose väärtusest kuivõrd eeldatavast tulust.

Siiski tahaks talle vastu vaielda. Kiisler paigutab elulooraamatud, reisikirjad ja mälestused meelelahutusliku kirjanduse alla, mida uuesti enam kätte võtta ei taheta. Küllap on meil nimetatud zhanridest tuua küllaga vastupidiseid näiteid – väärtuslikke ja harivaid teoseid, mida sirvime ikka ja jälle. Ja ausalt – kui sageli me võtame uuesti kätte klassikute raamatuid?

Pendli efekt

USA ajaleht New York Times ning telekanalid CBS News ja MTV küsitlesid hiljuti 17-29aastaseid noori, selgitamaks nende suhtumist eetilistesse väärtustesse. Tulemus polnud üllatav – enamik noortest ei pidanud viimaseid eriti tähtsaks. 70% usutletuist leidis, et konservatiivsed põhimõtted on oma aja ära elanud ja et Ameerika on valel teel. Leiti ka, et USA on ülearu parempoolne ja et aeg oleks vasakule kalduda. Paljud ei pea ka tähtsaks seadusi, käitumisreegleid ja seltskondlikke standardeid. Miks ei suuda kunagised väärtused enam inspireerida noort põlvkonda?

Jääb üle loota, et siin on tegemist nn kellapendli efektiga – ühiskondlik arvamus liigub küll paremalt vasakuleja siis pettumuse korral jälle tagasi. Ajalugu on tulvil sellekohaseid näiteid. Targem oleks ehk selles asjas nõu küsida nendelt, kes on elanud mõlemas süsteemis, küll nemad juba teavad, mida eelistada ja millistele väärtustele toetuda.

Märkmed: