Sellest on möödunud nüüd enam kui kuu aega, kui tähistasime oma riigi 84. sünnipäeva. Paras aeg heita pilk tagasi sündmusele, milles paljud meist osalesid. Otsustasin käesoleva aasta algul, et jälgin seekordseid pidustusi ja sõnavõtte aastapäeva ümber nii Kodu- kui Välis-Eestis rohkem kui kunagi varem, nagu oleks tegemist suure juubeliga. Seda see muidugi polnud. Võimalusi selleks oli mitmeid.
Kõigepealt suurepärane elektroonikamaailm arvuti näol, siia jõudnud eesti ajalehtede paberväljaanded kodu- ja välismaalt ning sõbra poolt saadetud fotokoopiad mõnest maakonnalehest. Lõpuks ka paar isiklikku kirja.
Kõnesid peeti aktustel ja muudel koosviibimistel nii siin- kui sealpool ookeani. Artikleid kirjutati palju. Jäägu nende autorid ja kõnelejad anonüümseiks. Viiks pikale esitada nimede rida ajaleheveergudel. Pole tähtis, mida keegi rääkis või kirjutas. On huvitav, millest üldse kõneldi või kirjutati ühenduses riikliku pühaga kodumaal ja seekord töövaba päevaga (iseseisvuspäev langes pühapäevale) välismaal. 24. veebruar on meie kõigi püha ka siis, kui seda nõukogude korra ajal sai tähistada ainult südames. Aktusekõnelejad ei olnud alati eestlased, oli ka teisi — näiteks Rootsis aukonsulite näol. Keeleks polnud ainult eesti keel, räägiti veel inglise ja rootsi keeles, tõenäoselt ka saksa, prantsuse või mõnes muus keeles. Oleks soovinud lugeda Eestis ilmuvat venekeelset perioodilist kirjandust, mis polnud aga kättesaadav ja puudub ka selle keele oskus.
Igal pool puudutati Eesti ajalugu suuremal või vähemal määral, olenevalt kõneleja või kirjutaja teadmistest. Sisepoliitikaga tegeldi tagasihoidlikult. Euroopa Liidust ja NATOst oli palju juttu. Need teemad on aktuaalsed. Toodi ette mõningaid arve, mida oleme kippunud unustama või millest me polnud üldse teadlikud. Pärast taasiseseisvumist tekkis üleöö kuni 40 poliitilist parteid, millistest suuremate fraktsioonidena on nüüd alles neli-viis.
Tavaline olukord demokraatlikus ühiskonnas, eriti Euroopas. Asi pole ka hull omavahelise kemplemise osas, mõelge ainult poliitilisele maastikule Kanadas.
Omariikluse saavutamise järel üheksakümnendail aastail lahkus Eestist 154.000 muulast, peamiselt venelased, ukrainlased ja valgevenelased. Sellest johtuvalt on eestlaste osakaal kasvanud 61-lt protsendilt 68-le. Seda me ju tahtsime. Nimetati, et Läänemere äärsetest riikidest on ainult üks naaber, kes pole meid vallutanud ja see on Soome. Kõnedes ja kirjutistes oli siiski juttu tööpuudusest, kahest Eestist — üks rikastele ja teine vaestele, ühed vaatavad itta, teised läände. Küsiti, kas peaksid eestlased äri nimel idanaabri — kelle ähvardused ja nõudmised ei ole korrakski lakanud — ülekohtu unustama.
Kodumaa ajakirjanduse ja mõnede ajaloolaste auks peab ütlema, et Eesti esimene iseseisvusaeg oli rahule jäetud. 23. veebruaril täitus 128 aastat rahvusliku suurkuju Konstantin Pätsi sünnist. Uues Eestis on mõnikord kritiseeritud Pätsi ja tema kaaslaste käitumist 1939.a. baaside lepingu sõlmimisel N. Liiduga, mis oli aluseks järgnevale okupatsioonile.
Eestlaste meeleolu terves maailmas oma riigi sünnipäeva tähistamisel tõstsid meie suusasportlaste saavutused taliolümpial Salt Lake City’s. See oli parim kink rahvale, mis tuli õigel ajal. Loodame, et järgmistel rahvusvahelistel spordivõistlustel ja ka mujal ei tutvustata meid kui endist N. Liidu koosseisu kuulunud riiki, nagu juhtus see USA-s.
Kõiges selles infokülluses meie riigi aastapäevast kodu- ja välismaal meeldis enim Eesti Kaitsejõudude peastaabi poolt väljaantud Sõdurileht, mille toimetaja ltn. Peeter Tali kirjutas sõjaväelastele: „Teeb haiget, kui keegi räägib halvustavalt, kui vilets on Eesti riik ja küsib sada korda, kas siis sellist Eestit me tahtsime. Me peame julgema olla patrioodid ja Eesti fannid. Riik, see oleme meie. Riik on nii hea kui head oleme meie, kes me seda riiki teenime.“
Õiged sõnad õigel kohal.
Kommentaar: Millest kõneldi E.V. aastapäeva tähistamisel
Arvamus
TRENDING
