Mu ema, lihtne naine, oli suur keelesõber ja -huviline. Tema lapsed ja lapselapsed oskasid kõik lugeda juba 3-aastaselt, mis avardas tohutult väikeste inimeste mõtte- ja kujutlusilma. Ta eksperimenteeris isegi uusimate keelevõtetega, üritades 1970-ndatel oma lapselapsi lugema õpetada täissõnameetodil. Imede ime — see toimiski!

Nii toob populaarne väljend „kaunis emakeel“ minu minevikusalvest esile midagi väga isiklikku — mu oma ema kauni (ja ka väga korrektse) keele. Sellele oli eriti põhjust mõelda 14. märtsil, emakeelepäeval.

2006. a ilmus Eestis kordustrükina väliseesti keelemehe Andrus Saareste raamat „Kaunis emakeel”, mille esmaseks eesmärgiks oli populariseerida eesti keelt pagulasnoorsoo hulgas, rõhutamaks nende emade keele suurt tähtsust. Ehkki see raamat on tänaseks mõneti sisuliselt vananenud ja selles esinevat mitmeid faktilisi ebatäpsusi, on teose uustrükk Eestis tähelepanuväärne ja igati tervitatav sündmus.


Emakeel kui rahvusliku identiteedi tugisammas

Me oleme uhked, et maailma 5000—7000 keele hulgas on meie pisikese rahva keelel kindel koht, mis Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga omandas tähelepanuväärselt tugeva aluse — Euroopa ametliku keele staatuse. Ometi näeme sellega seoses vilkumas ka ohutulukesi: globaliseerumise üheks vältimatuks varjuküljeks on väikeste keelte sulandumine suurde massi. Suurtel seda muret pole; nende keeled kaitsevad end ise. Tänases kommertskultuurist pimestatud maailmas näib aga väikerahvaste keele säilitamine mõnikord tõesti lootusetu ja ka kuluka ettevõtmisena.

Aga täheldada võib ka vastupidist tendentsi. Suvel domineerivad Tallinna vanalinnas võõrkeeled. Prof. Heiki Mätlik ütles, et enamus tema tudengeid on välismaalased, mistõttu tal tuleb tal loenguid pidada inglise keeles. Seda siis Eesti kõrgkoolis!

Mõistagi on uustulnukal ilma mõne suurema rahva keele oskuseta globaalsel tööturul võimatu läbi lüüa. See hakkab omakorda mõjutama välismaal viibiva eestlase mõtte- ja keelemaailma, kuhu ilmuvad esimesed laenatud või lihtsalt mugavusest tingitud „abimehed“ — sõnad ja fraseoloogilised väljendid kohalikust võõrkeelest. Sellekohaseid näiteid oskame kõik tuua. Meie kohus on aga seista omakeelse mõtlemise ja meie kauni emakeele säilitamise eest. Kui tahame rahvana jääda püsima, tuleb meil mõelda ja rääkida selles keeles niipalju kui võimalik ning seda ka oma järglastele (eriti väljaspool Eestit) edasi anda.

Pole halba ilma heata, ja vastupidi. Süngesse okupatsiooniaega pilku heites näib, et tollal oli eesti keelt ehk isegi lihtsam säilitada kui praegu. Siis oli meie kaunil emakeelel vaid üks konkreetne vaenlane, kelle (mille) eest teda tuli kaitsta. Aga nüüd?

Keeleline lodevus

Eesti keele mõtlematu risustamine on kujunenud 21. sajandil paraku üheks tõsiseks probleemiks.

Me vabandame sageli ennast ja teisi sellega, et keel muutub nagu kõik muugi siin ilmas, unustades, et just puhas emakeelne sõnavara ning selles mõtlemine kujundab eestlase vaimumaailma ja arendab tema analüütilise mõtlemise võimet.

Teiseks õigustavaks ettekäändeks on asjaolu, et keeletargad muudavad ühtelugu reegleid — need lubavad järjest rohkem ja lähevad üha leebemaks! Lihtne on elada kindlate reeglite järgi, ent mida teha siis, kui maad võtab keeleline anarhia; kui grammatika lahtrid kaovad ja hakkavad maad võtma keelelise kõikelubavuse ebamäärased vormid? Ometi on meie voorusliku ja kauni emakeele tunnusteks ühtlus, järjekindlus, selgus ja arusaadavus. Selle tagamiseks vajataksegi täpseid ja rangeid reegleid.

Meiegi lugejate hulgas on mitmeid „keelesanitare“. Aeg-ajalt kritiseeritakse teravalt meie keelekasutust ja otsitakse õigustust ligi 70 aasta vanustest õpikutest. Ometi pole meie kaunis emakeel mingi kivistunud jäänuk; pigem on ta elav, pulbitsev ja arenev nähtus. On suurepärane, kui keel täieneb uute eestipäraste mõistete ja sõnadega! Nendega tasub harjuda ja neid ka kasutusele võtta.

Kristjan Jaak Peterson

Emakeelepäeval meenutame meest, kelle sünnipäeva auks on see tähtpäev sisse seatud — Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822), kes väärtustas esimese eestlasena meie kultuuri.

Mis sundis seda Lätis sündinud, kasvanud ja surnud balti segapäritoluga noort meest nii sügavalt huvituma eesti kultuurist? Kristjan Jaak Petersoni elutee ja -töö uurijad – Villem Reiman, Gustav Suits, Mart Lepik, Mart Mäger usuvad, et teda mõjutasid selles kodu, kool, haridus ja filosoofia. Kõik need aitasid kujundada noormehe vaateid ja prioriteete.

Eriti suurt huvi tundis ta keelte vastu, õppides ja õpetades juba gümnaasiumipäevil mitmeid erinevaid keeli.

Kristjan Jaak Peterson suri Riias tuberkuloosi. Ta jäi eestlastele tundmatuks kuni 1901. aastani, mil Villem Reiman leidis Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist ta käsikirjad. Sellest ajast on Kristjan Jaak Petersoni hinnatud Eestis kõikidel aegadel.

Õnneks on aastal 2007 eesti keel ikka veel alles ja kasutusel. Selle eest kuulub tänu nii Kristjan Jaak Petersonile kui ka kõigile väsimatutele eesti keele entusiastidele; eeskätt aga emadele, kes oma lastele seda kaunist keelt õpetavad.

Märkmed: