Populaarse legendi kohaselt lõppes II maailmasõda Euroopas 9. mail 1945 Ameerika sõduri ja Nõukogude puna-armeelase käepigistusega Elbe jõe sillal. Moskvas pühitsetakse tänavu 9. maid kui Hitleri vägede lüüasaamise ja fashismi purustamise 60. aastapäeva ning kui Suur-Venemaa rahvaste igavese ühtekuuluvuse haripunkti, milles — Moskva versiooni järgi — peaksid osalema ka Balti riigid. See tõlgendus on meelevaldne ja mõneski osas puhtalt vale (nagu seda kriipsutab selgesti alla Eesti ja Leedu keeldumine Moskva pidustustele minekust).
Briti kuulsamaid sõja-ajaloolasi B. H. Liddell Hart kirjeldab üksikasjaliselt sündmusi Euroopa sõjarinnetel märtsist maini 1945. See oli periood, kus lääneliitlased lähenesid lääne poolt tulles Reini jõele ja idarindel oli punaarmee jäänud pidama Oderi jõel loodud sillapeale. L. Hart tõstab oma kapitaalteoses „History of the Second World War“ (Putnam's Sons, New York, 1970) esile, et selleks ajaks oli Hitleri vägede lahinguvõime langenud miinimumile; et eri rindelõikudes olid saksa üksused juba ametlikult alistunud ja et sõja lõpu väljakuulutamist pidurdas peamiselt liitlaste viivitustaktika, mis tulenes eeskätt Briti välimarssali Bernard Montgomery („Monty“) ja Ameerika jõudude ülemjuhataja Dwight Eisenhoweri isiklikest eelistustest, aga ka kurikuulsast Jalta kokkuleppest.
Nagu L. Hart näitab, algas Saksa üksuste alistumine liitlasvägedele lõunarindel Itaalias juba 29. aprillil. Sellele järgnesid alistumisdokumentide allkirjastamised 4. mail Saksamaal Lüneburgi nõmmel ja 7. mail Reimsis, kus esimest korda osalesid ka Vene ja Prantsuse ohvitserid. Kohtumine Elbe jõe sillal oli Harti andmeil toimunud juba 27. aprillil. (Google'i järgi koguni 25. aprillil).
Niisiis võib 9. mai (Harti järgi „ametlik“ sõja lõpp) tähistada eeskätt Nõukogude sõjajõudude võitluste lõppu Euroopas, kuigi sedagi ebatäpselt. Ameerika võitlus Jaapaniga jätkus Vaikse ookeani ruumis veel kuni augustini.
On huvitav, mida briti ajaloolane kirjutab Saksa üksuste varasemate allaandmiste kohta: „Nendest kolmest sakslaste ametlikust alistumisaktist kõige tähendusrikkam oli esimene, sest relvarahu sõlmimine Itaalia rindel toimus veel siis, kui Hitler elas (ta tappis end 30. aprillil) ning seega mitte tunnustades tema ametivõimu (riigi juhina). Seega lõppesid ka need alistumisalgatused, mida Saksa komandörid lõunarindel olid üritanud juba märtsist alates“ (lk. 681).
L. Harti kirjeldus sõja viimsetest nädalatest Saksamaal ei jäta kahtlust, et lääneliitlased olid sidunud end mingi ajatabeliga, mis viivitas võitu võibolla mitme nädala võrra. Marssal Montgomery oli määratud juhtima massiivset Reini ületamise operatsiooni 24. märtsil, kuigi Ameerika üksused kindralite George Pattoni ja Omar Bradley juhtimisel olid selleks varem valmis. Ülemjuhataja Eisenhower keelas selle aga ära. (Sellest hoolimata läks Patton üle Reini Oppenheimi kohal 21. märtsil.) „Monty“ ületas Reini oma 25 diviisiga ettenähtud ajal väga hõlpsalt, sest vastas oli tal ainult viis väsinud Saksa diviisi.
Sakslased, ütleb Hart, oleksid alistunud in corpore juba märksa varem, kui liitlased ei oleks järeleandmatult rõhutanud oma „totaalse kapitulatsiooni“ nõuet. Nad olid siis juba nii kurnatud, et nad üle kõige ihkasid angloameeriklaste kiiret võitu ja venelastest ettejõudmist terve Saksamaa vallutamisel. Selles nad muidugi pettusid, nagu ka meie, kes me a. 1943/44 ootasime „kolmandat võimalust“. Sest esmaseks põhjuseks, miks võitluste lõpetamine üha viibis, oli ju muidugi Roosevelti ja Stalini vahel kolm kuud varem Jaltas sõlmitud kokkulepe Saksamaa omavaheliseks ärajagamiseks.
Kokkuvõttes võib öelda, et 9. mail 1945 ei juhtunud tegelikult midagi sellist, mille tähistamiseks Moskva tänavu oma suurt võidupidu peab.
Kommentaar: Mis juhtus 9. mail?
Arvamus
TRENDING
