Täna pole Eesti ühinemine Euroopa Liiduga (EL) veel 100%-liselt kindel, sest eurohääletus seisab kodumaal alles ees. Ometi on paljud kaasmaalased kodu- ja välismaal väljendanud muret eesti keele saatuse pärast, kui Eestist peaks saama ELi liikmesriik.

Põhiliselt häirib neid võimalus, et Eestile võidakse peale suruda kohustuslikus korras kakskeelsus, mida on siiani suurte pingutuste ja targa poliitika tulemusena suudetud vältida.

Eesti Päevaleht (EPL) avaldas 29. augustil ja 2. septembril kahelt autorilt risti vastukäivad kirjutised kõnealusel teemal. Neid refereerides püüame selles keerulises küsimuses vähemalt osaliseltki selgusele jõuda.

Prof. Martin Ehala hoiatas 29. augusti EPL-s ilmunud artiklis „Ümberpööratud vene kaart“, et EL sunnib Eestit kuulutama vene keele ajalooliseks vähemuskeeleks, mis sisuliselt tähendaks kakskeelsuse nõuet. Prof. Ehala meenutab, et Venemaalt lähtuvad julgeolekuriskid on Eestit sundinud otsima tihedamat sidet Euroopaga. On selge, et agressiivse Venemaa kõrval oleks ELi kuulumine Eesti jaoks rahustav.

Edasi kaalub autor pigem küll fantaasiavalda kuuluvat võimalust, et Venemaal kasvaksid korraga märkimisväärselt turvalisus ja demokraatia. See oleks ju ülimalt tervitatav Eesti kui naaberriigi jaoks. Mitte aga Eesti kui ELi liikmesriigi jaoks, arvab prof. Ehala ja analüüsib musta stsenaariumi, mille põhjal Moskva leiaks siis armu Brüsseli silmis või pääseks koguni euroliitu.

Vene keel — migrantide keel või ajalooline vähemuskeel?

Artiklist saame teada, et 23.–25. maini toimus Vilniuses rahvusvaheline seminar „Keelelise mitmekesisuse haldamine Balti riikides”. Seminari eesmärgiks oli uurida Balti riikide võimalusi liitumiseks „Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartaga”.

See harta ei laiene migrantide keeltele. Ja ehkki Eesti praegune keelepoliitika vastab harta nõuetele, oleks Eestil sellega väga raske ühineda. Miks? Prof. Ehala näeb põhjust selles, et Euroopa Vähemkasutatud Keelte Büroo arvates ei ole vene keel Eestis mitte migrantide keel, vaid ajalooline vähemuskeel (millele harta nõuded aga juba laienevad). Vene keelt kõneldi Eestis teatavasti ka enne nõukogude okupatsiooni ja sellega kaasnenud immigratsiooni. Nii nendibki prof. Ehala, et ülalmainitud harta definitsiooni kohaselt ja Euroopa ekspertide arvates on vene keel Eestis ajalooline vähemuskeel. Autor meenutab ka, et selle ajaloolise vähemuskeele kõnelejaid on Eesti elanikkonnast 30%, mis on mõistagi muljetavaldav hulk. Ta järeldab, et Eesti ühinemisel hartaga tuleks siis vene keel Eestis ajalooliseks vähemuskeeleks kuulutada, mis tooks juba kaasa kohustuse kaitsta ja toetada vene keele kasutust oma territooriumil. Sisuliselt tähendaks see kakskeelsuse nõuet, leiab prof. Ehala ning analüüsib selle võimalikke tagajärgi (väheneks kohaliku venekeelse elanikkonna motivatsioon eesti keelt õppida jne.), mis omakorda annaks Eesti suurtele jõupingutustele integratsioonivallas tohutu tagasilöögi.

Et tegemist on Eestile eksistentsiaalselt olulise küsimusega, siis vajaks see küsimus lahendust enne liitumist ELiga. Lahendusena pakub prof. Ehala Eesti ja Brüsseli vahel pikaajalise erileppe sõlmimist veel enne liitumist ELiga.

EL pakub eesti keelele kaitset

2. septembri EPL-s meenutab Eesti Keele Instituudi direktor, keelenõukogu ja presidendi akadeemilise nõukogu liige Urmas Sutrop Martin Ehalale kirjutises „Mis saab eesti keelest?“, et EL ei sekku oma liikmesriikide keelepoliitikasse. Sutropi arvates hirmutab Ehala kirjatöö lugejat ja tekitab eesti keele suhtes alusetut ebakindlust, kuna selles sisaldub ähvardus, nagu võiks Eesti muutuda ELi rüpes kakskeelseks.

27. augustil toimunud Eesti keelenõukogu koosolekul kaaluti kõiki poolt- ja vastuargumente: mis võiks juhtuda eesti keelega pärast võimalikku liitumist ELiga või sellest loobumist ja võeti vastu sellekohane avaldus.

Vastuargumendid prof. Ehala seisukohtadele on järgmised. EL ei sekku oma liikmesriikide keelepoliitikasse. Teiseks pole kõnealune harta kohustusliku iseloomuga ELi dokument, vaid Euroopa Nõukogu (EN) vabatahtlik dokument. ENi 45 riigist on selle ratifitseerinud kõigest 17; ELi 15 riigist ainult kaheksa. Mitte keegi ei kavatse ega saagi Eestit sundida selle hartaga ühinema.

Ülalmainitud avalduses öeldakse: „Euroopa Liidu liikmeks olek suurendab eesti keele tuntust, mis on selle püsimise ja arenemise tagatis. Ametliku keelena jõuab eesti keel Euroopa Liidu dokumentidesse, välismaal suureneb huvi eesti keele õppimise vastu ning ka Eesti muulastel võib tekkida lisamotivatsioon eesti keele õppimiseks.”

ELi liikmeks olek aitab arendada eestikeelset oskussõnavara ja muulaste keeleõpet, samuti keeletehnoloogiat. Muuhulgas selgub Urmas Sutropi kirjutisest huvitav tõik, et arvutid suudavad juba inimhäälega lugeda eestikeelset teksti, mille eest teadlased pälvisid riikliku preemia. Selliseid erakordseid projekte on võimalik ellu viia vaid ELi rahalisel toel.

Eesti keele kaitset pole unustatud

Presidendi akadeemilises nõukogus on kõlanud mõte, et eesti keel vajab tugevamat põhiseaduslikku kaitset. Seetõttu on ka praegu koostatava ühiskondliku leppe projektis punkt, et Eesti põhiseaduse preambulasse tuleb lisada eesti keele püsimise mõiste.

Eesti keelenõukogu on lõpetamas eesti keele arendamise strateegiat aastateks 2004–2010. See määrab kindlaks riigi esmatähtsad tegevussuunad eesti keele kui ainsa riigikeele (ja rahvuskeele) arendamisel.

Olgu veel meenutatud, et aastaks 2010 peab iga eesti keele kasutusvaldkond (transport, side, pangandus jne.) olema valdavalt eestikeelne.

Keelestrateegia ülesandeks on kaasa aidata hea ja ilusa suulise ning kirjaliku eesti keele kasutamisele. Samuti on plaanis täiendada keeleseadust eesti murrete kaitsmist tagavate punktidega.

Lisaks sellele on eesti keele uurimiseks ja arendamiseks koostatud riiklik programm „Eesti keel ja rahvuslik mälu”, mis hõlmab eesti keele sõnaraamatute koostamist, keelekorraldust, oskuskeelt, identiteedikasvatust, keeletehnoloogiat, rahvuslikku mälu jt. valdkondi.

•••
Lugenud tähelepanelikult mõlemaid kirjutisi, jääb mulje, et viimatirefereeritu on märksa laiahaardelisem, paremini põhjendatud ja asjatundlikum. Selles on ka veenvalt kummutatud väited, nagu võiks EL hakata eesti keelt ahistama ja vene keelt teiseks riigikeeleks kuulutama.

Julgustav ja meeldiv on ka lugeda, et Eesti riik on meie keele kaitseks nii palju ära teinud. Seetõttu poleks ju ka loogiline, et nendest jõpingutustest kergekäeliselt loobutaks. Või miks peakski eesti keel kaduma seal, kus kogu asjaajamine, kooliõpetus ja suhtlemine käib eesti keeles?

Küsimus on pigem selles, kuivõrd iga eestlane ise tahab oma emakeele püsimise eest hea seista.

Märkmed: