Rahvarinde liikmeid peetakse õilsateks, mis kehtib ka paljude kohta. Raske on sellega nõustuda aga selliste tegelaste puhul, kes varem ägedalt kaitsesid nõukogude süsteemi, olles sujuvalt kohandunud selle uperpallidele, näiteks pärast Stalini ülevoolavat kiitmist mõistsid ta hukka. Sellega kaasnes oma varasema jutu unustamine.
RR-i loomist perestroika toetuseks on tõlgendatud taktikalise sammuna. Kuidas aga seletada, et RR tegi ka ettepaneku sõlmida uus liiduleping? Kas oli kavas hiljem lepingut rikkuda? Tuleb seda arvestada, et juhtkonnas olid esindatud tugeva ideoloogilise koolitusega parteilased, kes olid eeskätt huvitatud oma võimu säilitamisest. Kriiside puhul kasutasid nad Lenini soovitatud edasi-tagasi tammumise taktikat. Lisaks KGB operatiivmängude eeskuju, millega veeti haneks mitmed heausksed vabadusvõitlejad. Nende kaasamine oli tähtis, sest nad andsid liikumisele rahva erilise usalduse. Kõikides tookordsetes liikumistes oli ka kagebiite. RR-i juhtkonda kuulus Lembit Koik, kelle seos on dokumenteeritud. Tema ülesanne oli välismaalaste, eriti pagulaste jälgimine.
Nagu varem kirjutatud: kompartei juhtkonna käitumine meenutab topeltagentide tegevust, kes püüavad võita mõlema poole usaldust, aga lõpuks jäävad võitja poolele, mis kustutab nende panuse kaotaja teenistuses. On raske kindlaks teha, mida nad tõeliselt mõtlesid ja mõtlevad, aga paistab, et vana arm pole roostetanud ja et vahepealne ajupesu on jätnud oma jäljed. Neist võib ju ka aru saada – oma särk on ihule kõige lähemal. Mõistetav on samuti salaviha tõeliste iseseisvuse eest võitlejate vastu, kes tõkestasid nende plaane (Rahvuslik Kontakt 2004/2, lk. 10-11).
Tookord oli väga segane aeg. Keegi ei teadnud, mis tuleb ja mida peaks tegema. Oli ju ka parteis vabameelsem ja konservatiivsem osa. Üks KGB põhiülesandeid oli agentide viimine juhtivatele kohtadele. KGBga seotuid oli kõikjal, aga kuidas? Kas mõni polnud mitte sunniviisil kaasas ja rõõmustas südamest, kui sai sundijale ninanipsu mängida? Vaatlejad konstateerivad, et kuigi 1988. a. veebruaris aeti laiali demonstratsioon Eesti Vabariigi taastamise toetuseks, sai RR aga sündida ja oma üritusi korraldada praktiliselt valutult. Nende juhid esinesid vabalt meedias. Muinsuskaitse, ERSP ja Kodanike Komiteede eestkõnelejatele seal aga sõna ei antud.
Lauluväljakul seisid pöördeliste sündmuste ajal kõrvuti RR-i liidritega mitmed juhtivad partei ja nõukogude võimu tegelased.
Paljude arvates planeeris Savisaar andeka kohanejana RR-i kui isikliku võimu tagamise vahendit, kuid see muutus suuremaks ja läks tal käest ära – rahvas võttis üle. Ta jäi siiski arvamusele, et tuleb välja kuulutada uus vabariik, kuna Marju Lauristin liitus Eesti Komitee seisukohaga, et tuleb taastada endine Eesti Vabariik. Savisaare edasine tegevus oli ja on suunatud kodakondsuse nullvariandile. RR-il oli oma osa Eesti taasvabanemises, kuid ta ei olnud ainus ega ka määrav institutsioon. Kodanike komiteed andsid rahvaliikumisele uue suuna ja päästsid Eesti liidulepingust. Need esindasid vabadusvõitluse radikaalsemat liini, RR oli alalhoidlikum, leides, et esimesed võivad oma liiga julgete nõudmistega võime ärritada. Nüüd peaksid need taktikalised erimeelsused olema unustatud. Juubeli puhul ilmnes aga RR leppimatu hoiak, nii asi pole mitte taktikas, vaid sihi seadmises. Siiani on ka jäänud meedia vastumeelsus tõelise, mitte näilise iseseisvuse taastajate vastu. Eesti iseseisvus pole kunagi olnud viga, vaid see on meie rahva paremate liikmete tegu kogu rahvuse ja selle kultuuri kestmise nimel. See tekkis aga vaatamata RR tegelikele eesmärkidele, sest nähtavasti ei arvestatud sellega, et rahvas hoopis kaugemale läheb. Kaasaaitajateks olid Moskva putšistid.
Kuidas on lugu nüüd, 20 aastat hiljem? RR juht on Keskerakonna liider ja Tallinna linnapea. Pole aga nähtavasti unustanud tookordseid eesmärke. Kuigi hundi seljas on lambanahk, vaatab ta ikka metsa poole. RR pole küll täielikult moondunud Keskerakonnaks, aga osa selle tuumikust on veelgi solidaarne. Kavatsetud liiduleping on asendunud koostöölepinguga Moskva võimuparteiga, kes ei taha kuuldagi mingist okupatsioonist, vaid loeb seda ajaloo võltsimiseks. Nii on ka arusaadav, miks Edgar Savisaar kunagi ei räägi soosivalt Eesti Vabariigi järjepidevuse taastamisest ja selle järjepidevuse vajalikkusest, vaid näiteks ignoreerib selle aastapäeva tähistamist. Samal ajal mõistetakse ägedalt hukka endise Eesti poliitikute vähimatki koostööd N. Liiduga. Lootuseks jääb veel RR pioneeri Mati Hindi aus juubelisoov tagasipöördumiseks ideaalidesse uskumise juurde, et Eesti asi on eesti keel ja eesti kultuur, eesti rahvas ja eesti riik, nii iseseisvalt kui vähegi võimalik.