Viimaste päevade sündmused annavad kinnitust, et 43. USA president kõnnib 41. USA presidendi sammudes Iraagi küsimuses. Paistab ka, et julgemalt. Esimesed õhurünnakud pole kaugel. Kui uskuda teatud allikaid, on koostöös Iisraeliga USA väed valmis juba 24. veebruaril paleepuhastamisega alustama, esimesed grupid on juba platsis.

Loomulikult protesteerivad näilise imperialistliku käitumise vastu paljud, just Euroopas on avalik vastuseis kõige tugevam. Riigijuhid on sunnitud pööblit seal kuulama, aga kuna Euroopa Liiduski pole Saksamaast ega Prantsusmaast Euroopa juhti, siis jäävad Washingtoni kõrvad kurdiks.
Mida Euroopa kardab? Sugugi mitte kolmandat maailmasõda — seda ei ennusta isegi kõige aremad rahutuvid. Ei, Euroopa pelgab oma mineviku taaskordamist.

Davoses peeti hiljuti maailma majandusfoorumi aastakoosolekut. Kanada pressis ei kajastatud World Economic Forumi (WEF) tulemusi sugugi laialdaselt, Davose osatähtsus tavakanukile oli märksa tähtsam paar nädalat varem, aasta algpäevil, kui Kanada hokikoondis võitis seal Spengleri karika. Davoses arutati aga Euroopale olulist globaalset teemat — multilateralismi, ehk mitmepoolsust. Kanadas, kus tahes-tahtmata jääb peale ameerikapoolne visioon, kuna keegi naabrit ega suurimat äripartnerit vihastada ei soovi, on multilateralism üldsusele, vaid lehtelugevale kodanikule võõras mõiste.

Euroopa, oma jooksus piirivaba majandustsooni poole, katsub unustada, et natsionalism, mis oli süüdi kahe ilmasõja vallapuhkemisel, pole sugugi kusagile kadunud, vaid elab islami radikaalsuses edasi. Mingi Bushi hurjutamine seda ei muuda, ning moraalne argument kahjuks ei pea paika, arvestades üleeilsega seal mandril.

Möödunud sajandi esimene pool oli võigas, verine ja inimohvriterikas. Süütuid tsiviliste suri Euroopa sõdades palju rohkem, kui Iraagis saakski võimalikke ohvreid ette ennustada. 19. sajandi rahvuslikud revolutsioonid, eriti Saksamaal ja Prantsusmaal, nõudsid samuti tohutu inimeluhinna.

WEFi ideoloogia sepitseti 1980-ndatel aastatel, vasardati 1990-ndate aastate alasil maailmavaateks, mis näeb, et majandus on asendanud geopoliitika kui inimtegevuse veoratta, peaajendi. Peidus on lootus, et heatahtlik lähenemine („good will”) ja stabiiline majanduspoliitika saavutavad seda, mida diplomaatia pole suutnud teha — markantset inimelu kvaliteedi tõusu, luua olukordi, mis võimaldaks nn heaoluriikide arengut ning loomist.

Seda on Euroopas eriti käiku pandud, seal on Euroopa Liidu valitsemisega ja rahvusvaheliste organisatsioonide (NGOd) tegevusega, mis ei tunnista geograafilisi piire, loodud olukord, mis ei luba rahvusvahelisel konfliktil kanda kinnitada. Kuigi Balkanimaadel pole rahulikku olukorda saavutatatud, loodavad teised Euroopa riigid hinge kinni hoides, et ühepoolne ehk unilateraalne rahvuslus neid ei mõjuta.

Ameerikal omakorda seda muret pole — oma riigis puudub ju rahvuslus, on ainult see, mida Valge Maja otsustab. Pidagem meeles — kui rahvuslus oli Euroopas mureks, jättis Ameerika viimase hetkeni Euroopa sõdadesse astumise. Põhjust on Ameerikal täna just seda peljata, karta olla käed rüpes. Tegevusetus viis Vietnamini, Lahesõja lõpetamine Euroopa survel enne selle loomulikku lahendust, mis oleks toonud Iraagi türannirezhiimi kukutamise, on värskelt meeles.

Paraku on see rahvusvaheline süsteem kadunud, mis oli paigas pärast II maailmasõda, tugevdatud pärast N. Liidu kokkuvarisemist. Terroristide rünnakud 11. septembril 2001 ei luba enam USAle inaktiivsust — tegevusetus on mõjutu, loidus viib toimeta olekuni. Ning selgelt on see Bushi julge, kuid Euroopas mitte populaarse välispoliitika taga.

Miks aga toetavad Euroopa väikerahvad Bushi? Möödunud nädalal Wall Street Journali juhtkirjas (06.02) nähti Uue Euroopa visiooni, sellist, kus väiksemad rahvad on nõus Ameerikat toetama, multilateralismi franko-saksa stiilis tõrjuma, kuna see tagab rahu nende mandrile.

Davose kohtumisel omakorda Euroopa suurriikide hulgast leidis USA hoiak poolehoidu Hispaanialt, Itaalia ametlik seisukoht lubab sinnapoole nihkumist, rääkimata Inglismaa selgest toetusest. Niisiis oli nii Prantsus- kui Saksamaa seisukoht kinnituseks, kuidas Euroopa on lõhenenud.

USA lubab ometi Euroopale omast mitmepoolsust, aga ei ole sugugi mõeldav, et Euroopa nõuaks sama Ameerika käest. Euroopa julgeolek, ükskõik kuivõrd julgelt teisiti arvatakse, sõltub NATO ja USA väevõimudest.

USA kardab islami fanatismi, nähes selles seda sama natsionalismi, mis viis Euroopa sõjaleekidesse möödunud sajandil. Islami fanatismi juhtkuju on Saddam Hussein. Seni, kuni ta USAle pikka nina näitab, on ka teistel äärmuslikel rezhiimidel aega julgust koguda, astuda maailma suurvõimu konnasilmale.

Nagu STRATfor’i välipoliitika analüütik George Friedman möödunud nädalal kommenteeris, USA otsuseid määrab geograafiline asend - 'geography defines interest'. Türgi ja India, Saudi Araabia lähenemine on USAle palju tähtsam kui see, mida Prantsusmaa arvab. See omakorda näeb traditsionaalsetes allianssides nihkumisi.

Davoses näidatud geopoliitilise olukorra kohta mure ja arusaamatus ei ole niisiis niivõrd mõne Euroopa riigi viha USA vastu, kui kinnitab Euroopa võimetust mõjutada või isegi kontrollida sündmusi. Ajalugu on pööranud uue lehekülje. Kõhklemine kontinendil kinnitab seda, et möödunud sajandi multilateraalsed lahendused ei pea 'post 9-11' maailmas paika ega lahenda globaalseid kriise.

Märkmed: