Steve Mazey vaatleb 9. oktoobri ajalehes Ottawa Citizen Kanada Kommunistliku Partei suhtumist Ottawasse püstitavasse kommunismiohvrite mälestusmärki, mis hakkab kandma pealdist „Totalitaarse kommunismi ohvritele“ (vt. EE # 40, 09.10.09).

Kanada kompartei juht Miguel Figueroa väidab, et on väga õnnetu selle nimetuse üle. Ta on teinud „vasakpoolsetele ja progressiivsetele organisatsioonidele“ ettepaneku pöörduda kõnealuse monumendi rajamisega tegeleva organisatsiooni National Capital Commission poole nõudega tühistada juba vastuvõetud nimetus, mis Figueroa hinnangul on laimav ja mõjub halvasti siinsete kommunistide mainele. Oma kirjas NCC-le väidab ta, et organisatsioonid Tribute to Liberty ja The Open Book Group ning neid toetavad institutsioonid ja poliitikud heidavad neile samasugust varju, mis meenutavat 20. saj. teise poole antikommunistlikku mõttelaadi Kanadas ja mujal.

Kanada kommunistide arvates riivaks kõnealune monument teenimatult nende uhkust ning eiraks nende ajaloolisi saavutusi ja pühendumust. Figueroa tõstab oma partei minevikust esile võitlust fashismiga, tööliste organiseerimist ametiühingutesse, töötute kindlustuse initsiatiivi, tervishoidu jt. sotsiaalprogramme, võitlust põliselanike ja quebeclaste õiguste, aga ka rahu ja desarmeerimise eest.

Nagu eelmises Eesti Elus kirjutatud, peaks monument valmima 2011. aastaks ja selle maksumust hinnatakse 1,5 miljonile dollarile, mis kogutakse annetustest.

Mälestusmärgi esialgne nimetus pidi olema lihtsalt „Monument kommunismi ohvritele“, kuid seda täiendati sõnaga „totalitaarse“ (kommunismi ohvritele) NCC soovil, et säästa nende kanadalaste tundeid, kes on seotud siinsete kommunistide ja kommunismiga.

Steve Mazey meenutab lugejatele, et monumendi püstitamist on toetanud ka Kanada kodakondsuse- ja immigratsiooniminister Jason Kenney, kes omakorda on selleks julgustust saanud peaminister Stephen Harperilt.

NCC poolt ilmutatud delikaatsusest hoolimata on Kanada kommunistid nüüd solvunud ja häiritud, sest rajatav mälestusmärk haavab nende tundeid. Kas nad tahavad kommunismikuritegusid kinni mätsida või koguni olematuks muuta?

Paraku pole see võimalik, sest kommunismi ikke all on nii või teisiti kannatanud 9 miljonit kanadalast. Kuidas jääb siis nende tunnetega? Kas neil pole õigust isegi oma mälestusmärgile, kuhu tuua lilli ja kus leinata hukkunuid?

Märkmed: