Kommentaar: Mõtisklusi Iraagi sõja taustal
Demokraatia pole kahjuks veel vallutanud maailma, sest on kümneid ja kümneid riike, peamiselt Aasias ja Aafrikas, kus valitsevad diktaatorid, kes püsivad võimul tänu vägivallale oma rahva vastu. Turumajandusel pole neis riikides kerge kanda kinnitada, mistõttu suur osa rahvast elab viletsuses. Viletsuse põhjendamiseks rahvale peab diktaator leidma vaenlase väljaspool oma maa piire, kelle süüks riigis valitsevat viletsust ajada.
Kuna turumajandust sellistes riikides ei lubata, siis on üheks peksupoisiks just turumajandus ja selle edukaim rakendaja, Ameerika Ühendriigid. Samuti on Läänemaailmas levinud moraalne relativism vastuvõtmatu tugevale usule rajatud ühiskondades, mis toetuvad kindlatele eetilistele arusaamadele. Islamimaades ja ka mujal on paljudele pinnuks silmas Ameerika suur majanduslik ja sõjaline toetus Iisraelile. Iisraeli-Palestiina konflikti on Ameerika presidendid Jimmy Carterist saadik püüdnud lahendada, kuid siiani on see ebaõnnestunud. Kui see probleem lahenduse leiaks, kaoks maailmast üks suur vägivalla põhjustaja. Pole siis ime, et Ameerikast on islamimaadele saanud „Suur saatan“.
ÜRO ei tee vahet oma demokraatlike ja totalitaarsete liikmete vahel, riikide valitsemissüsteem ei mõjuta liikmesriikide õigusi. Kahjuks puudub sel organisatsioonil otsuseid täidesaatev võim, mistõttu liikmesriigid ignoreerivad otsusi, kui need vastuvõetavad ei ole, mida ka paljud diktatuurid on teinud. Senikaua, kui see võim puudub, ei saa me rääkida maailma valitsevast organisatsioonist. ÜRO sai hiljuti hakkama väga imeliku teoga, nimetades oma inimõiguste komisjoni eesistujaks Liibüa — riigi, kus diktaator Gaddaffi brutaalselt oma alamate inimõigusi rikub. Siiski on parem, et ÜRO eksisteerib, sest selle kaudu saab pidada grupidialoogi eri riikide vahel.
Ameerika luureorganisatsioonide tegevuse tagajärjed on vaatamata suurtele ressurssidele mõnikord üsna kesised. N. Liidu kiire kokkuvarisemine tuli paljudele suure üllatusena. Samuti oli üllatuseks terroristide rünnak Ameerikale septembris 2001.
Iraagi diktaator Saddam Hussein on korduvalt oma naabrite vastu sõda alustanud. President Clinton uskus (ja ka ÜRO on pidevalt uskunud), et Saddamil olid massihävitusrelvad. Selleks saadeti ÜRO relvainspektorid Iraaki. Kui Bush just sel ettekäändel Iraaki ründas ja kuna neid relvi pole siiani leitud, siis on tema poliitilised vastased ja vasakpoolne meedia väitnud, et Bush valetas maailmale. Jääb mulje, nagu oleks nende esindajad Bushi selja taga seisnud, uurides üle tema õla seda infot, mille alusel sõda alustati. On üsna tõenäoline, et ka president Bush massihävitusrelvade olemasolu uskus. Seda, et Bush valetas, korratakse nagu mingit mantrat ja see on muutunud absoluutseks tõeks. On ammu teada, et kui valet küllalt kaua tõena korratakse, siis muutub vale lõpuks inimeste teadvuses tõeks.
Ka süüdistatakse president Bushi selles, et tal puudus sõja lõpul Iraagi okupeerimiseks plaan. On raske uskuda, et nii suurte vastavate ressursside juures plaani ei olnud. Seda kordavad aga nüüd Bushi vastased ja vasakpoolne meedia samuti absoluutse tõena. Ilmselt plaan ei osanud kõiki tegureid ette näha, nagu näiteks seda, et Saddam Hussein tühjendas sõja puhkedes kõik vanglad, lastes 150.000 mõrvarit ja röövlit vabaks Iraagi kodanikke ja liitlasvägesid terroriseerima. Samuti oleks kasulikum olnud mitte Iraagi sõjaväge laiali saata, sest nüüd on raskem vaba Iraagi sõjaväge uuesti üles ehitada. Sõda on suurel määral kaos, kus tagajärgi on raske täpselt ette ennustada.
CNN-i telesaated, mis on suhteliselt objektiivsed, toovad ära Iraagis langenud USA sõdurite nimed, aukraadid, vanused ja elukohad. See on väga patriootiline ja ilus. Siiski domineerivad rünnakud liitlasvägede vastu Iraagis, kusjuures suhteliselt vähe reportaazhe on selle kohta, mida Iraagi vabastamisega on saavutatud. Nii jääb mulje, et seal valitseb suur segadus ja kriisiolukord.
Järjest rohkem avastatuakse Saddam Husseini ohvrite massihaudu. Tema rezhiimi poolt mõrvatud ja tihti surnuks piinatud Iraagi kodanike arvu hinnatakse juba ligi miljonile. See on tohutu inimlik tragöödia!
Kuigi ohvrid pole ei ameeriklased, eurooplased ega kanadalased, on nad siiski inimesed. Läänemaailma vasakpoolsel meedial pole aga selle jaoks kuigi palju leheruumi või tele- ja raadiosaadete aega. Sellest minnakse nagu õlakehitusega mööda. Uudistesaadetes domineerivad poleemika Iraagi sõja ümber, majanduse ja kohalikud uudised. Küllalt näib ruumi olevat ka president Bushi manamisele. Iraagi ülesehitustöö jääb uudistes varju. Uudistes jääb varju ka tõik, et terrori tsensuuri asemal valitseb Iraagis nüüd vaba sõna. On asutatud palju uusi ajalehti ja erinevaid poliitilisi parteisid.
Manatakse ameerika firmasid, eriti Halliburtoni ja Perinit, kes on ülesehitustöödeks palganud kümneid tuhandeid iraaklasi. Koolid seati korda eelmisel sügisel õppeaasta alguseks, palju sõjas purustatud infrastruktuuri on parandatud ja uuendatud.
Vasakpoolne meedia ei osuta peaaegu mingit tähelepanu kommunistlike diktatuuride all ägavatele rahvastele, nagu puna-Hiina või Põhja-Korea, kus umbes kaks miljonit kodanikku on surnuks näljutatud selle arvel, et see riik saaks endale aatomirelvi hankida; tähelepanuta on jäetud Kuuba jpt. diktatuurid, kus inimõigusi jämedalt rikutakse. Ometi on sotsialismi üheks tähtsamaks põhimõtteks just abitute ja vaesete inimeste õiguste eest võitlemine!
Aga miks üldse oodata vasakpoolselt meedialt, akadeemilistelt ringkondadelt ja intellektuaalidelt objektiivset suhtumist maailma? Oli vist aasta 1972, kui Aleksander Solzhenitsõn N. Liidust välja saadeti ja ta hakkas Läänemaailmale rääkima selle riigi tegelikkusest. Kui ilmus tema raamat „Gulagi arhipelaag“, mis kirjeldas N. Liidu orjalaagrite süsteemi ja jämedat inimõiguste rikkumist, siis mindi sellest õlakehitusega mööda ja jätkati tookordse peksupoisi, Lõuna-Aafrika apartheidi materdamist. Õnneks on inimkond vabanenud apartheidist, kuid kommunism õitseb edasi.
Niisiis elame maailmas, mis tänu vasakpoolse ideoloogia poolt levitatavatele pooltõdedele ja lausa valedele (globaliseerumine ja vabakaubandus on majanduslikult halvad) on pahupidi pööratud. Meil ei lasta unustada rahvussotsialismi — natsismi poolt toimepandud inimsusevastaseid kuritegusid, aga palju suuremaid, kommunismi poolt toimepandud kuritegusid püütakse maha vaikida. Natsismi on püütud akadeemilise hookus-pookusega teha parempoolseks ideoloogiaks. Selle asemel, et vihata ebainimlikke kommunistlikke diktatuure, piitsutatakse inimesi vihkama demokraatlikku Ameerikat või vähemalt sealseid parempoolseid jõudusid eesotsas president Bushiga.
Ameerika pole kaugeltki perfektne, kuid tal on palju positiivseid saavutusi nii siseriiklikus kui ka maailma mastaabis. Tänu turumajanduse põhimõtete rakendamisele on ta kasvanud maailmas majanduslikult kõige tugevamaks riigiks. Ta on aidanud Saksamaa ja Jaapani kujundada demokraatlikeks ja majanduslikult õitsvateks riikideks ning endale tugevateks konkurentideks. Seda teeb ta nüüd oma sõdurite verd valades Iraagis. On ajalooline tõde, et kõige rängemad inimsusevastased kuriteod on korda saadetud vasakpoolsete ideoloogiate, rahvussotsialismi ja kommunismi poolt.
Arvamus
TRENDING
