Annektsiooni mittetunnustamise kindlustamisel Ühendriikides II maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastatel oli Eesti osas kandvaks jõuks Peakonsulaat New Yorgis eesotsas peakonsuli kohustetäitjaga saadiku ülesannetes Johannes Kaiviga ja New Yorgis 1940.a. asutatud Ülemaailmne Eesti Ühing.
Ernst Jaakson loetleb ja kirjeldab oma mälestusteraamatus „Eestile“ peakonsulaadi poolt Välisministeeriumile esitatud memorandumeid ja avaldusi Eesti Vabariigi õigusliku seisundi kaitseks. Peakonsulaat suutis kohtutes edukalt tõestada Eesti Vabariigi edasipüsimist. Reas kohtuprotsessides 1940-ndatel ja 50-ndatel aastatel võtsid kohtud omaks Ühendriikide valitsuse mittetunnustamise doktriini ja keeldusid andmast seadusejõudu Nõukogude võimu natsionaliseerimis-seadustele, eriti välisvetes viibivate kaubalaevade suhtes. Kohtud tunnustasid Eesti Vabariiki ja peakonsuli kohustetäitjat Johannes Kaivi selle seadusliku esindajana; samuti ka Eesti ja Ühendriikide vahel sõlmitud lepinguid.
Järgneval perioodil langes välisvõitluse areenil raskuspunkt 1952.a. organiseeritud Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides (ERKÜ) koostöös Läti ja Leedu rahvusgruppide keskorganisatsioonidega ja Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukoguga. Selle ajajärgu Balti rahvusgruppide välisvõitluse tippsaavutuseks tuleb pidada Ühendriikide Kongressi Saadikutekoja poolt 1953.a. Balti riikide vägivaldse okupeerimise ja annekteerimise uurimiseks moodustatud erikomisjoni, mis aitas tõhusalt kaasa annektsiooni mittetunnustamise seisukoha kindlustamisele. Oma esimehe, Wisconsini rahvasaadiku Charles J. Kersteni järgi tuntuks saanud Kersteni komisjon teostas kahe aasta kestel avalikke tunnistajate ülekuulamisi ja avaldas ulatuslikke aruandeid Balti riikide kohta. Komisjonil oli president Dwight D. Eisenhoweri toetus, ja välisminister John Foster Dulles kinnitas oma sõnavõtus komisjoni avaistungil 30. nov. 1953 resoluutselt, et Ühendriigid ei tunnusta Balti riikide vägivaldset okupeerimist ja annekteerimist N. Liidu poolt.
Alates 1970-ndatest aastatest toimus välisvõitlus tihedas koostöös Balti rahvusgruppide ühendatud organisatsioonidega – BATUN ja JBANC, kelle õlgadel lasus suur osa sellest tööst viimasel aastakümnel enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Nende tegevuses oli üheks ängistavaks momendiks ajajärk, mis lõppes nn. Helsingi kokkuleppega 1975. a. juulis/augustis. Ühendriikide ja Kanada osavõtul moodustati Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon. Helsingi deklaratsiooni all tuntuks saanud dokument sätestas kehtivate riigipiiride puutumatuse, milles nähti tõsist ohtu Balti riikide annektsiooni mittetunnustamisele. Seda eriti N. Liidu esindajate sellesuunaliste avalduste tõttu. Balti rahvusgruppide rahvuslike ja ühiste organisatsioonide aktsioonide tulemusena kinnitas president Gerald Ford enne Helsingi konverentsile minekut, et Helsingi kokkuleppele allakirjutamine ei tähenda muutust Ühendriikide seisukohas mitte tunnustada Balti riikide annekteerimist. Sellele järgnesid Saadikutekoja (13. nov. 1975) ja Senati (5. mai 1976) resolutsioonid, mis kinnitasid Balti riikide annektsiooni mittetunnustamise edasikestmist vaatamata Helsingi kokkuleppe sõnastusele, mida N. Liit tõlgendas kui annektsiooni heakskiitmist. Neid seisukohti kinnitas 1979.a. välisministri abi Robert Barry oma tunnistuses Saadikutekoja ühe välisasjade komisjoni allkomisjoni istungil.
Järgmisena tõusetus mittetunnustamise küsimus välisministeeriumis seoses Karl Linnase deporteerimisega. Seda näis nõrgendavat välisministeeriumi juriskonsuldi Davis R. Robinsoni memorandum (1985) immigratsioonikohtule, et Linnase väljasaatmine N. Liitu ei ole vastuolus USA ametliku seisukohaga Balti riikide N. Liidu poolse annekteerimise mittetunnustamisega. Ameerika jurist William J. H. Hough, III nimetas oma ulatuslikus uurimistöös (1985), et see seisukoht on täielikult vastuolus mittetunnustamise põhimõttega, mille järgi ei tunnustata vallutaja riigi jurisdiktsiooni vallutatud riigi kodanike üle. Prof. Arno Liivak on omalt poolt näidanud, kuidas N. Liidu ametkond püüdis selles näha Ühendriikide mittetunnustamise seisukoha nõrgenemist. Nii peakonsulaat kui eestlaste organisatsioonid esitasid proteste ja memorandumeid.
Veel viimastel aastatel enne taasiseseisvumist oli põhjusi, mis andsid alust karta muudatust mittetunnustamise poliitikas.
Dr. Mälksoo näiteks juhib tähelepanu Lääneriikide hoiaku muutumisele iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel (1987-91), mil isegi Ühendriikides avaldati mõtteid toetada Balti riikide iseseisvuse asemel nende mingit liiduvahekorda N. Liiduga. Seda on kirjeldanud Eesti eksvälisminister Toomas Hendrik Ilves ühes 2001.a. ülevaates tolleaegsete maailmapoliitika sündmuste ja Gorbatshovi avalikustamise poliitika taustal järgmiselt: „Mittetunnustamispoliitika ei tundunud paljudele selles suures ja muutunud mängus enam jätkamist väärt.“
Balti rahvusgruppide aktiivsus nende kodumaade seadusevastase okupeerimise küsimuse päevakorral hoidmises lääneriikide valitsusringkondades on rahvusvahelise õiguse asjatundjate arvates olnud oluline, mis aitas vältida kokkuleppele jõudmist Nõukogude võimuga. Dr. Mälksoo iseloomustab seda kokkuvõtlikult järgmiselt: „Balti põgenike ühiskonnad lobisid aktiivselt Läänemaailma valitsusringkondi ja hoides Balti riikide küsimust Lääneriikides päevakorral, hoidsid nad ära Nõukogude vallutuse lõpliku heakskiitmise. Lääneriikide mittetunnustamise poliitika oli teataval määral Balti põgenike aktiivsuse tagajärjeks.“
Põgenike aktiivse abiga säilitatud annektsiooni mittetunnustamise tähtsus ilmnes 1991.a., kui Eesti taasiseseisvaks kuulutamine 1918.a. loodud vabariigi õigusjärglasena ei vajanud rahvusvahelisel tasandil uut tunnustamist. Diplomaatiliste suhete taastamine Eestis ametisoleva valitsusega oli ainuke vajalik samm Eesti Vabariigi taasühinemiseks vabade rahvaste perega.
Kommentaar: Mõtteid Balti riikide annektsiooni mittetunnustamisest (järg)
Arvamus
TRENDING
